hõõruti ja nad praksusid kassikarvades. See kõik oli imelik, seletamatu ja jube. Ja sinnapaika ta jäeti. Alles 1600 aasta ringis, mil loodusteadus paljastelt oletustelt jälle vaatlustele üle läks, asus inglise arst William Gilbert seda looduse tavatut ilmingut uurima. Lähtunud merevaigust, avastas ta, et seda nähtust sai tekitada ka teistel ainetel. Ta kontrollis kõike, mis pihku puutus, ja andis neile aineile, mis hõõrumise järele külge tõmbama hakkasid, nimetuse elektrica. Sellega lõi ta aluse hilisemale lõplikule nimetusele elekter. Nüüdsest tegeles elektrica imepäraste omaduste uurimisega üha rohkem loodusteadlasi. Nad said selle jälile, et hõõrumisega pidi miski kusagil kogunema, salvestuma, mis pärast väljendus kas külgetõmbejõuna või ülehüppava sädemena. Oli aineid, mis sädemete
Läänemaalt tungis mässutuli üle väinade Saaremaale, mille käredad pojad ühe päevaga ligi tuhat sakslast surmasid, nende seas ka ordu maa- 98 valitseja ühes kõigi ametimeestega. Viimaks jõudis ühel päeval Tasuja salk talupoegade laagrisse Tallinna all, kus teda hõisates vastu võeti. Tasujat tundsid peaaegu kõik eestlased, aga tema minevik ja pärisnimi oli ainult mõnele ta oma meestest teada, j aineile oli ta selle avaldamise kõvasti ara keelanud. Paljud kahetsesid, et teda nooruse pärast ei võidud valida peavanemaks, kelleks ta oma tulise kõne, sõjakunsti ja muu tarkuse tõttu oli kui loodud. Kõik tema ettevõtted olid seni õnnestunud. Kui Tasuja laagrist läbi ruumika telgi poole ratsutas, mis vanemate nõukogu jaoks oli ehitatud, ei lõppenud rõõmukisa; noored ja vanad püüdsid tubli mehe kätt suruda, vähemalt teda lahke naeratusega tervitada
annaabi.ee 
