vähem agressiivselt. Baron ja Bell näitasid 1975. aastal, et inimesed reageerivad provotseerimisele agressiivselt tõenäolisemalt kuumas keskkonnas kui jahedas; kuumas oli ka agressiivse eeskuju imiteerimine tõenäolisem. Uurijad leidsid, et kuumust võib pidada agressiivsuse panustavaks teguriks, osutades, et mässud ja füüsilised ründed tekivad tõenäolisemalt pikkadel kuumadel suveõhtutel linnasisestes olukordades. Aiello, Nicosia ja Thompson (1979) leidsid, et nii lapsed kui ka noorukid toimivad agressiivselt ja võistluslikult tõenäolisemalt pärast mõnda aega väikses ruumis kokkusurutult olemist kui sama pikka aega lahedates kontrolltingimustes viibimist. Uurimuses püüti simuleerida reisimise mõju tunglemise tingimustes. Teistes uuringutes leidsid uurijad samasuguseid efekte täiskasvanutel ja järeldasid sellest, et tunglemine võib olla agressiivsuse teguriks.
tegelikkus on (Gergner, Gross). Inimesed muutuvad agressiivseks tõenäolisemalt mürarikkas kui vaikses keskkonnas (Donnerstein, Wilson). Inimesed reageerivad provotseerimisele agressivselt tõenäolisemalt kuumas keskkonnas kui jahedas (Baron, Bell). Lapsed ja noorikud toimivad agressiivselt ja võistluslikult tõenäolisemalt pärast mõnda aega väikses ruumis kokkusurutult olemist kui sama pikka aega lahendates kontrollitingimustes viibimist (Aiello, Nicosia, Thompson). Kuna agressiivsus või teised aktiveeritund emotsioonid on tihedalt seotud füsioloogilise, aktivatsooniga, teeb aktiveerituse tõus inimese vihaseks muutumise hõlpsaks, juhul kui ka asjakohane stiimul olemas on (Zillman). Asjakohane sotsiaalne stiimul (teise isiku kohalolek, kes toimis, nagu oleks ta kas vihane või õnnelik) võib tekitada kaasneva emotsioon, kuid neid füsioloogiliselt aktiveeriti
annaabi.ee 
