Tugeva loomupärase andega autorina, kuulub Bornhähe 19. sajandi lõpu kirjanduse eredamate kujude hulka. (1. Eesti kirjanduse ajalugu, lk 463) Elulugu Eduard Bornhöhe (kodanikunimega Eduard Brunberg) sündis 17. veebruaril 1862 Virumaal, väikeses Kullaaru mõisas aidamehe pojana. Kullaaru mõisa ei jäänud ta koos perekonnaga aga kauaks elama. Nad siirdus 1865. aastal elama Viru-Jaagupi kihelkonda, Inju mõisa. Seal töötas Bornhöhe isa Jaan aidamehena, kuid ka kohaliku külakooli õpetaja ja vallakirjutajana. 1870. aastal asus Perekond elama Tallinna. Bornhöhe oli saanud kodus esimest kirjaõpetust ja omandanud mõningaid algteadmisi saksa keeles, seega otsustati 8-aastane Eduard õppima panna Kentmanni saksa algkooli. Poisi üldisele kujunemisele avaldas suurt mõju luulemeelne ja lauluarmastaja ema Mai. Algkoolist siirdus Bornhöhe kaks aastat hiljem kreiskooli, kus ta näitas end mitmekülgse ning andeka õpilasena
komöödia ,,Pisuhänd" ning kunstniku ja kunsti probleeme käsitleva draama ,,Tabamata ime". Tema teoseid iseloomustas ladus keelekasutus nind leidlik süzeearendus. Kuid milline oli Eduard Vilde elutee ning millised olid tema teosed? Elulugu Eduard Vilde sündis 4. märtsil 1865. aastal Virumaal Pudivere mõisas kupja pojana. Mõni nädal pärast Eduardi sündi kolis perekond lähedal asuvasse Muuga mõisa, kus tulevase kirjaniku isa Jüri Vilde hakkas tööle aidamehena. Muuga mõisast sai Eduard Vilde kodu, kus ta kasvas. Muuga mõisas möödus ta lapsepõlv ja hiljem veetis ta seal oma koolivaheajad kuni 1880. aastani, mil ta vanemad mõisateenistusest lahkusid ning asusid Tallinnasse elama. Eduard Vilde isa Jüri Vilde oli iseloomult tagasihoidlik, oma tööalal kohusetundlik, kuid mõisasundijana liiga pehme iseloomuga ning eriliste vaimsete huvideta murelik mees. Kirjaniku ema Leena oli loomult elavam, jutuhimuline ja mõisarahvaga seltsiv
annaabi.ee 
