ja jõgedes vahutab vesi. ja järve kaldal on pilliroog täis laule ja linnupesi On põldudel külvajaid hoolega tööl, muld tulvil on sigimistungi. Ju metsad on haljad, kuid igal ööl veel pakatab uusi pungi. Ja taevas on kõrge, ja taevas on lai, ja mägedel virvendab valgus, ja väljadel õitseb ja hõiskab mai, suur Põhjamaa suve algus. Öö Kolm korda kuskil hõigati ja puude ladvus kustus kaja, tuul nagu pooleks lõigati ja öö sai ümber väikse maja. Nüüd mahajäetud aiateel siil tatsab, kormitsedes toitu, ja ööbik hõiskab veel ja veel - ei vaikida või enne koitu. Puult õisi langes rabinal - üks väsind lind seal unes sonib. Kas kuuled, kuidas krabinal kuukiiri mööda katust ronib. All koplis kasest kaseni käiks udunimbuses kui jumal... Ah, keerduda mind lase nii su jalge ümber nagu humal. Ma tahan olla nagu tee või nagu kivi, millel astud, või laul, mis kostab üle vee, või lill, su rõõmuks õide lastud. Merilaasi luuletustest:
See taim haakub alati kõigi mööduvate loomade ja inimeste külge, isegi tema kõrval kasvavad taimed ei pääse tema haardest. Seepärast ka nimi- kiskjarohi. Tegelikult on olemas veel üks sarnane liik: põldmadar. Vanarahvas on neid ilmselt üheks pidanud. Roomava madara varred võivad olla kuni kaks korda pikemad põldmadara omadest (kuni 1,2 meetrit). Seega takerduvad inimesed kergemini just roomavasse madarasse. Teiseks ründab roomav madar inimest sageli salaja, paksu rohu sees mõnel aiateel, kui põldmadar kasvab enamasti lagedamal põllul nähtaval kohal, nii et inimene saab teda vältida. Võib-olla need kaks fakti ongi põhjuseks, et salakaval nimi "virn" on saanud just roomavale madarale. Roomava madara karedus on tingitud teda katvatest haakjatest harjastest. Eriti palju on neid neljakandiliste varte teravatel kantidel ja lehtede servades ning alumisel pinnal. Kõige haakuvamateks on siiski tema viljad. Need haakuvad eriti meelsasti inimese
annaabi.ee 
