meelekurbuse on sidunud närtsinud metsaga "Tuisk" Eesti talvemaastik oma iseloomulike joontega "Talvine tihane" akna taga oli talvel tihane, kellele tundis kaasa, aga siis tuli ka teine ja nad lendasid koos minema, igatsus, kõigile on keegi olemas "Tühja pesa ees" sügisel on pesad tühjaks jäetud, maha jätmine "Sügisene kodu" kodu andestab alati; koht, kuhu võib alati tagasi minna, kodus on kõik tuttav ja kõige parem "Üks suvepäev" igapäevane aiapilt, kirjutab teemadel, mis luulesse ei sobi, labane 3. isamaaluule Äärmiselt kriitiline ja realistlik. Liiv nägi eelkõige Eestimaa varjukülgi. Tihedalt seotud ka Liivi endaga ta pidas ennast üheks osaks Eestimaast. Tõdes, et kuigi ta väga tahaks, ei jõua ta ise midagi Eestimaa heaks teha. Peaaegu kogu aeg kõlavad mõtted Eestimaa kurvast saatusest ja õnnetusest, mis siin on, aga annab ka mõista, et kodumaa on talle kallis ja vajalik. Vaimsus on kuhugi kadunud. Palju sõna- ja
iseloomulike joontega. ,,Talvine tihane" akna taga oli talvel tihane, kellele tundis kaasa, aga siis tuli ka teine ja nad lendasid koos minema; igatsus, kõigile on keegi olemas. ,,Tühja pesa ees" sügisel on pesad tühjaks jäätud, maha jätmine. ,,Rukkivihud rehe all" sügisluuletus, austus leiva vastu. ,,Sügisene kodu" kodu andestab alati; koht, kuhu võib alati tagasi minna, kodus on kõik tuttav ja kõige parem. ,,Üks suvepäev" - igapäevane aiapilt, kujutab teemadel, mis luulesse ei sobi. Juhan Liivi teisel loominguperioodil on kõige rohkem viljendud liigiks looduslüürika, mis kuulub ka kvaliteedilt Eesti loodusluue paremikku. Loov on andnud pilte Eesti loodusest, täpsemalt oma kodukoha maastikest. Vahetu keskkonda süvenemise tõttu pole Liivi maastikupildid loodusmotiividele kuivaks loeteluks jäänud: kirjanik tunnetab looduse elurütmi ning aastaaegade iseloomulikku ilu ja
annaabi.ee 
