(Galanthus) (Erythronium) Sibullilled elavdavad varjuaias puudealust nukrust ja siin tulevad esile ka nende värvid. Varakevadel saavad särada lumikellukesed, siniliiliad, krookused. Suurte rühmadena istutatuna loovad nad tunde, et varjuaed polegi hämar vaid hoopis valge- hele, kollane või hoopis lillakas- sinine ja lõhnav. Varjuaia kujundamine on lihtsam ja vabam kui teiste aiaosade loomine. Kui avatud aias oleme päikese ja tuulte meelevallas, siis varjuaias saame tunda rahu enda ümber. Siin tunneme end kaitstuna. Fotod 21.,22.,23. Värvilised aianurgad. Hosta, bergeenia ja Hosta ja tiarell Lumeroos ,,London Fog" enelas samblas Kokkuvõtteks valik taimede kooslusi, mis pole ainult silmailuks vaid näitab, kuidas läbimõeldud aiaplaan saab töötama enda kasuks
osakonda: 1) Puude-aed varju jaoks (viridarium) - seda eesmärki täitsid ka jahipargid losside juures; seal peeti roomlaste ajal suuri pidusid, turniire, mänge. Siia alla käisid ka viljapuud ja lehtpuud; 2) Lilleaas puhkamiseks - prato - paik suhtlemiseks, laulmiseks, mängimiseks. Keskel veeallikas. 3) Ürdiaed värvide ja lõhna pärast - väikseim osa aiast (Hellström 1997). Aia plaanilahendus oli tollal tavaliselt kas ruut või lühikeste külgedega ristkülik. See kehtis kõigi aiaosade kohta. Aias oli keskne koht aasal, mis oligi tegelik aias viibimise koht, selle ääres paiknesid puistu ja ürdiaed. Väike suletud aed - nn "herber" - joonistatud Albertus Magnuse kirjelduse järgi. Sõna "herber" kasutati keskajal sageli iga väikese suletud lilleaia kohta. Muruga kaetud osa sisaldab ornamentaalseid lilli ja ürte, lillepeenardega aiaosa aga peamiselt ravimtaimi. Siin on hästi näha ka seda, kuidas on kasutatud nn kolmnurga-meetodit aia loomisel:
annaabi.ee 
