kunstidest" üleöö kuulsaks. Viis aastat hiljem järgnes teine filosoofiline teos ,,Arutlus inimestevahelise ebavõrdsuse allikaist ja alustest". Umbes samal ajal pöördus ta tagasi kalvinismi. 1756. aastal asus ta elama väikesesse maamajja Montmorencysse Pariisist põhja pool, mille oli tema käsutusse andnud tema soosik ja armsam proua d'Epinay. Pärast suhete katkestamist tema ja kõigi oma sõpradega asus ta poolteist aastat hiljem elama Montmorency pargi serval olevasse aiamajja. Järgnevatel üksinduses veedetud aastatega lõpetas ta oma peateosed, kiriromaani ,,Julie ehk Uus Heloise", ,,Töö Ühiskondlikust lepingust" ja romaanina mõeldud pedagoogikaõpiku ,,Emile ehk kasvatusest". Kui tsensuur keelas mõlemad viimati mainitud raamatud, siis põgenes Rousseau algul Sveitsi, hiljem Inglismaale. Alates 1770. aastast elas ta taas Pariisis ja kirjutas oma autobiograafiat ,,Pihtimused", mis ilmus 1778. aastal postuumselt. Rousseau suri 2
vastanud talle, isegi mitte kaja. Siis mõtles ta teatava pettumusega, et võib-olla oli noor naine teda oodates magama uinunud. Ta lähenes müürile ja püüdis üles ronida. Müür oli aga värskelt krohvitud ja d'Artagnan murdis ainult tagajärjetult oma sõrmeküüsi. Sel hetkel märkas ta valgusehelgis ikka veel hõbedaselt säravaid puulehti ja kuna üks puu oli tee poole längus, arvas ta, et selle okste vahelt ulatub ta aiamajja sisse vaatama. Puu näis ronimiseks otse loodud. Pealegi oli d'Artagnan vaevalt kahekümneaastane ja seega mäletas ta veel hästi seda koolipoisiametit. Ühe hetkega jõudis ta puu otsa ja läbipaistvate ruutude kaudu tungis ta pilk aiamaja sisemusse. Õudsest vaatepildist jooksis d'Artagnanil külm judin pealaest jalatallani: mahe valgus, rahulik lamp valgustas kõige kohutavamat segadust. Üks aknaruut oli puruks
annaabi.ee 
