septembris. Viljad on marjataolised pikliku kujuga lihakad luuviljad, ühe lapiku seemnega. Maitselt mõruhapud, kuid söödavad, ning värvuselt erepunased (bio.edu.ee). Harilik lodjapuu kuulub sugukonda kuslapuulised ja perekonda lodjapuu. Rahvapäraselt kutsutakse teda veel õispuuks, koerõispuuks, lodjapiks, leedripuuks, hullukoeramarjapuuks, hundimarjapuuks (bio.edu.ee), pitsipuuks, õitspuuks, leivamarjaks ja mürgimarjaks (Aialehe koduleht). 4.22.2. Hooldus Noorenduslõikus seisneb okste tugevas tagasilõikamises ja nende arvu vähendamises. Tulemuseks on võrsete stimuleeritud tekkimine, mistõttu pikeneb põõsa eluiga. Sellele lõikusele peab kindlasti järgnema kujunduslõikus, mille käigus harvendatakse ja kärbitakse võrseid. Umbes 10 aasta vanustel okstel hakkavad oksatipud kuivama, ning need tuleks kärpida. Üle 15 aasta vanused oksad tuleks eemaldada. Ka on vajalik kärpida tugevaid üheaastaseid võrseid
Selleks lõigatakse kahe pungapaariga oksatükk, ergutatakse kasvustimulaatoriga ja juurutatakse pistikulavas. Juurutamiseks piisab vaid suuremast plastpudelist või klaaspurgist. Pistoksi võetakse üheaastastest võrsetest, sest nad juurduvad halvemini. Kõige lihtsam ehk on paljundada lookvõrsikuga. Sel meetodil paljundades on vaja vaid jälgida, et muld oleks kogu aeg niiske. Olles väga elujõuline, lähevad suuremate põõsaste mahakooldunud oksad niimoodi juurduma (Aialehe koduleht). 34.4 Elujõulisuse suurendamine Põõsast väetatakse kaks korda aastas- varakevadel ja juuni keskel. Selleks kasutatakse ammooniumnitraati, karbamiini, superfosfaati, kaaliumnitraati, kõdusõnnikut ja kaaliumkloriidi (Calmia). Viiruste leviku takistamiseks ei võeta pistikuid ja pookoksi haiguskahtlastelt taimedelt, ning hävitatakse haigestunud taimed ja viirusi kandvad putukkahjurid. Et tõsta taime viiruskindlust,
annaabi.ee 
