ei ole enam see, mis ta oli. Siiski, Euroopa Liiduga liitumisel oleme saanud ka palju kasu. Näiteks kõik need hiiglaslikud toetused, mida Eesti veel täielikult kasutanud ei olegi, rääkimata muidugi sellest, mitmeid kilomeetreid teid on nende rahadega korda tehtud. Kui Eesti 1991. aastal taasiseseisvus, hakati kohe piiluma liberaalset Euroopa majandust, sest see lihtsalt oli parem kui Venemaa kunagise plaanimajanduse halvasti välja kukkunud jääk, millega küll meid kangesti ahvatleti. Ning Euroopa Liit pakkus meile ühed parimad võimalused heaks majanduslikuks arenguks. Lõpuks ometi saame olla rikaste ja elukogenud riikide moodi ühesuguse süsteemiga elukorralduses. Veel üks väga suur pluss on hoida ära Euroopas sõdu ning sellega on Euroopa Liit küllaltki hästi hakkama saanud. Suuremad konfliktid maailmajao siseselt pole löögile pääsenud, kuid ega inimene siis ilma pisema hõõrumiseta hakkama ei saa. Seetõttu on väikesi torkimisi ikkagi olnud
riigilaenuobligatsioonide omandamine, mõnele ka nn. marksismi - leninismi klassikute lõputute teoste tellimine ja/ või nn. marksismi-leninismi õhtuülikoolides käimine. Kindlasti tuli tähistada oktoobri- ja maipühi; kodudes, kuhu nõukogude võim lõplikult ei jõudnudki, võis tähistamist vältida, kuid asutuses või koolis võrdunuks see kuriteoga. (Ibid.) Ideoloogilises töötluses oli ülitähtis koht koolil. Lapsi esialgu ahvatleti, peagi aga sunniti astuma 12 vastavalt vanusele kas oktoobrilaste või pioneeriorganisatsiooni või kommunistlikusse noorsooühingusse. Sundsuse kategoorilisus sõltus osalt ka konkreetsest koolist ja eriti direktorist. (Vahtre 2002: 19-45) 1950ndate jooksul tugevnes surve leeriskäimisele. See puudutas ka kõike muud kirikuga seotut,
annaabi.ee 
