keele fonoloogilises süsteemis olulisi nähtusi, näiteks pikkade ja lühikeste häälikute vastandust. Juba enne Ahrensit olid mitmed autorid juhtinud tähelepanu kirjaviisi puudulikkusele ning pakkunud välja omapoolseid parandusettepanekuid. Kirjaviisi levikule aitas oluliselt kaasa see, et F. R. Kreutzwald, kes alguses soomepärast kirjaviisi ei pooldanud, seda hiljem kaitsma asus ning selle oma teostes tarvitusele võttis. Kõik olulisemad Ahrensile järgnenud eesti keele kirjeldused alates F. J. Wiedemann`i grammatikast (1875) ja K. A. Hermanni kirjutatud esimesest eestikeelsest grammatikast (1884) tuginevad otsesemalt või kaudsemalt Ahrensi keelelistele seisukohtadele ning tema kirjaviis on (minimaalsete muudatustega) kasutusel tänapäevani. • XIX saj esimese poole tähtsündmuseks kujunes Eduard Ahrensi tugevasti soomemõjuline
Liikuvat liiva üritati peatada mändide istutamisega, kuid needki visad puud ei pidanud vastu ja hävisid. Siis katsetas tollane metsaülem Karl Ahrens aastail 1904-1908 mustade leppadega, mis osutasidki vastupidavaiks ning kasvavad siin senini. Nüüd on sanglepapuistu muutumas segametsaks, milles ka okaspuid on juba päris arvukalt. 1989.aastal laskis Hiiumaa Metsamajand valmistada Luidja lepiku rajajale Karl Ahrensile mälestuskivi, mille loojaks on skulptor Robert Rannasti asjaarmastajast poeg Märt Rannast. Kivi asub lepiku läänepoolses servas maantee ääres. Luidja rannas kasvab haruldusena pisilina - 5 cm kõrgune valgete õiekestega taim. Esmakordselt leidis selle taime dr. Gustav Vilbaste Aavalõuka talu juurest niiskelt pinnaselt. Kaua oli Luidja ainuke teadaolev pisilina kasvukoht Eestis. Hiljem leiti pisilina Hiiumaal Sarve poolsaarel, Kärdla rannaniidul, Jausa rannikul jm
annaabi.ee 
