Peategelane Paul läks koos oma klassikaaslastega vabatahtlikult otse koolipingist sõtta. Tegelased, kistud sõjakeerisesse, kus tuleb unustada igapäevaelu tavad, kus koolitarkus ei aita, kus iga mees on enda eest väljas, peavad käituma kui loomad, võideldes ellujäämise eest. Surma nägemine on muutnud nad külmaverelisteks. Kas on möödunud nädalad... kuud... aastad? Ei, ainult päevad. Me näeme aega enda kõrval kaduvat surijate kahvatutes nägudes; me ahmime süüa, me jookseme, me viskame, me laseme, me tapame, me lamame maadligi, me oleme kokkuvarisemas ja tuimad ja ainult see hoiab meid üleval, et on veel nõtgemaid, veel tuimemaid, veel abitumaid, kes meid pärani silmi vahivad nagu jumailaid, kellel mõnikord õnnestub isegi surma eest pageda. Ta tõdeb, et sõda ei ole see mida ta oli arvanud, ei olnud see mida õpetaja oli talle ja ta klassikaaslastele rääkinud. Kogu see sõda muutis inimese täielikult. Nad
Neljas tase pehme sisu söön ära, Viies tase koorukese aga pistan leivakotti; aegajalt näkitsen seda vähehaaval. Me näeme aega enda Muutke teksti laade kõrvalt kaduvat surijate Teine tase kahvatutes nägudes; ma ahmime süüa, me Kolmas tase jookseme, me tapame, me Neljas tase lamame maadligi, me Viies tase oleme kokku varisemas ja tuimad, ja ainult see hoiab meid üleval, et on veelgi nõrgemaid, kes meid päranisilmi vahivad nagu jumalaid, kellel mõnikord
muutumisest kõigi kohta. Kuid see, mida nad tundsid kõigele vaatamata - ''Meie näod on porikorbased, mõtetes valitseb kaos, oleme surmväsinud; kui algab rünnak, tuleb nii mõndagi meest rusikatega taguda, et ta ärkaks ja kaasa läheks; kõigil on silmad põletikulised, käed katki, põlved verised, küünarnukid marraskil. Kas on möödunud nädalad ...kuud...aastad? Ei, ainult päevad. Me näeme aega enda kõrval kaduvat surijate kahvatutes nägudes; me ahmime süüa, me jookseme, me viskame, me laseme, me tapame, me lamame maadligi, me oleme kokku varisemas ja tuimad, ja ainult see hoiab meid üleval, et on veelgi nõrgemaid, veelgi abitumaid, kes meid pärani silmi vahivad nagu jumalaid, kellel mõnikord õnnestub surma eest pageda.''  oli laastavalt kurb. Kas suudaks keegi ette kujutada seda valu, mida pidid tundma nende vanemad, kelle pojad lahinguväljal langesid? Terved elud varisesid kokku kuuldes uudist, et ,,nende poeg
Samas peaks ju kiirel tempol olema ometi eesmärk, sihtpunkt, kuid kõik see jääb selgusetuks. Aina jookse ja jookse sihitult meediapõllul. Internet, televisioon, kõrgustesse ulatuvad reklaampalakatid  kõik see on lihtsureliku võrku meelitamiseks. Meedia on nagu sotsiaalne kameeleon  midagi igale inimesele. Igasugune sündmus, olgu pealegi, et kauge, toob meie argisesse ellu süzeelisust. Me vaatame ja võtame teadmiseks kuni uue kuuma suutäieni, mida õhu asemel endale sisse ahmime. Seda suutäit pakutakse meile nii vabatahtlikult kui ka vägisi, uksest ja aknast. Meedia on muutunud omanäoliseks jumalaks, kes suudab rahuldada meie saamahimu. Enam ei piisa lillelõhnast, tähistaevast, sinisest veest. Nüüd on vaja tarbida! Tarbida klatsi, informatsioonitut infot, asju. Kui aga lõpuks tahta selle kõige eest põgeneda, leiame, et minna ei ole kuhugi. Meie vanaisasid, vanavanaisasid päästis Siberist mets. Eesti mets. Meedia eest aga nii
Minu kodukohas, Tapal, on palju riskantseid asju mis panevad meie kõigi elud kaalule. Kas meil kõigil on sellest ikka aimu? Kas me saame kindlalt väita, et terve Tapa elanikkond teab, et nad on nagu püssirohutünni otsas? Minu kodukohas on palju saastavaid asju näiteks nagu raudtee. Me elame nagu vaksalis, kõik rongid mis sõidavad iga päev Tapalt läbi saastavad meie õhku, mida kõik tapakad sisse hingavad. Kõik see mida me sisse ahmime läheb meie organismi ja rikub kõigi tervist. Peale selle, see terastee mis tervet meie linna ümbritseb, veab läbi linnamüüride igast saasteid nagu näiteks bensiin, diisel ja muid kütuseid. Kas te kunagi olete mõelnud, mis siis juhtub kui meie kallis raudrööbastik teeb avarii? Siis on terve meie kiviküla saasteid täis, keegi ei saa enam puhast õhku hingata ja mis juhtuks meie organismiga. Väga paljud inimesed võibolla surevad sellesse, sest nad ei talu sellist saastet
annaabi.ee 
