1968 ,,Olematus võiks ju ka olemata olla" (koostanud Paul-Eerik Rummo) 1976 ,,Luule" (koostanud Paul-Eerik Rummo) 1984 ,,Väike luuleraamat" (koostanud Paul-Eerik Rummo) 1997 ,,Päikesepillaja" (koostanud Urmas Tõnisson) 2002 ,,Alliksaar armastusest" (koostanud Paul-Eerik Rummo) Paljudele on ainus tutvus Alliksaare loominguga luuletus ,,Aeg". Muu tegevus Lisaks luuletamisele ning kohvikute külastamisele tegeles Alliksaar aktiivselt tõlkimisega, põhiliselt tõlkis vene lüürikat- Ahmatovat, Jesseninit. Ta kirjutas ka näidendeid, 1966. aastal ilmus absurdidraama ,,Nimetu saar", mis kuulub ulme või iroonia valdkonda, ning mille tegelasteks on näiteks liikuvate ülesannetega nuuskurrobot, kanooplanna, draakonitaltsutaja. Näidendi tegevus toimub ulmelises supertsivilisatsioonis millele on iseloomulik bürokraatia ja nuhkimine. Samas leiti, et see on juhuslikult kirjutatud näidend, mis ei vääri mainimist. Kokkuvõtteks
igatsus poja järele, armumised jne. Kuid need pole protokollid, vaid pildid läbi imelise fantaasiaprisma. Ahmatova justkui fotografeeriks oma kangelannat seetõttu pole ta pildil üksi, vaid koos kõigega, mis teda ümbritseb. Tunnetest ei räägita, neid peab lugeja ise aimama, kui ta märkab vihjeid, mis luuletaja pildile on "unustanud". Jäädvustatud hetked tunduvad kiretud ja halastamatud, must-valged, kuid ehmatamapanevalt sügavad. Ahmatovat huvitas kangelanna ketkedel, kui on "hinge kukkunud viimane kivine sõna", karikas on täis saanud, "tema" on lõplikult läinud. Ahmatova kangelanna jääb daamiks ka siis, kui võiks olla lihtsalt ahastav naine. Tema ümber on loorid, peeglid, kübarad, kindad, lõhnaõli, pärlid, sõrmused kangelanna seisab nende naiselike asjade maailmas, vaatab hajameelselt ringi, mõtleb millestki, näeb kõike ja jätab kõik meelde. Ta on nii kahvatu, et seda on näha isegi läbi musta
annaabi.ee 
