erinevatel hetkedel. Ometi polnud see suure iidoli kummardamine, pigem andeka õpilase avameelne vestlus mõistva õpetajaga. 1905. aastal läksid Anna vanemad lahku. Ema koos lastega sõitis Krimmi, seejärel Kiievisse. Anna lõpetas seal gümnaasiumi ja hakkas tõsisemalt luuletama, jätkates õpinguid õigusteaduse kõrgematel kursustel. 18-aastane Anna oli ilus ja andekas. Ta ei olnud sugugi kerge iseloomuga: sageli kurb ja tujukas, kuid samas ka huuljulge. Tärkav anne andis Ahmatovale erilise, uhke hoiaku, mis tõrjus tema noorusest eemale neidudele nii omase sentimentaalsuse ning taltsutamatud emotsioonid. Loomulikult unistas ka Anna tõelisest armastusest, kuid see tundus talle juba ette traagilise ja jagamatu tundega. Ahmatova nukrus ei olnud poos. Võib-olla oli selles tulevaste murede prohvetlikku eelaimust. 1910. aastal leidis Ahmatova oma suure armastuse Nikolai Gumiljovi. Abielust sündis poeg Lev (hiljem tuntud ajaloolane)
Paralleele esineb paljude erinevate kunstivooludega. Seda eristavad radikaalsed juurutamismeetodid ja stiiliühtsus (saavutatud viimase abil). Sellega teostati avangardi unistus - kogu ühiskondlik elu korraldati ümber samades kunstivormides; kuigi mitte nendes, mida avangard oleks eelistanud. Peale Stalini surma need vormid lagunesid ja sündis nüüdne keskpärane ja eneseusalduseta nõukogude kultuur, põhisuunaks neotraditsionalism (toetub 19. saj kogemusele, aga ka näiteks Ahmatovale ja Bulgakovile). Selle raamides on utopism eksitus. Seega kaasaegne määratlus avangardi ja sotsialistlik realismi kohta oleks "nihilistlik sortsitsemine". Nõukogude Liidus on need mõlemad tabu, nagu häbiplekk. Sealjuures suruvad neotraditsionalistid peale uut kaanonit - usuvad, et on tabanud mineviku tõelise vaimu (avangard uskus, et on leidnud tuleviku tõelise vaimu). Nad on avangardistide peale võimuiha pärast
annaabi.ee 
