(Ariste 1973:29-30) Wiedemanni esimene suurem uurimus oli sürja grammatikast, mis sai tunnustust ning see omakorda inspireeris Wiedemanni soome-ugri keeltega edasi tegelema. Järgmisena võttis ta käsile mari keele grammatika. Selle uurimuse kohta on ta pidanud loenguid ka Eestimaa Kirjanduse Seltsis ning Kuramaa Kirjanduse ja Kunsti seltsis. (Ariste 1973:35) Seejärel asus Wiedemann uurima udmurdi keelt. 1856 ilmus Ahlqvisti vadja keele grammatika, mille põhjal Wiedemann uurimuse kirjutas. 1856 sai Wiedemann käsitlemiseks ka akadeemik Sjögreni liivi keele alase ainestiku ning esines seda materjali kasutades ettekannetega Kirjanduse Seltsis, avaldas need hiljem ka trükis. 1861 ilmus Peterburis kaheköiteline liivi keele, liivlaste ajaloo ning etnograafia alane uurimus. See Sjögreni- Wiedemanni töö on senini parim, mis liivlaste kohta kirjutatud.
trükkides seal ka oma farsi ,,Silmamoondaja". Temast kujunes hea novellikirjanik, tema sulest pärinevad ka esimesed soomekeelsed ajaloolised jutustused, mida avaldas järjeromaanina. Teerajaja oli ka Gummerus, samanimelise kirjastuse asutaja. Kirjutas teose, mida võib pidada esimeseks soomekeelseks algupäraseks romaaniks ülimalt romantilise ,,Ülikud ja alamad" Akadeemilised luuletajad Oksanen ja Suonio A. Oksanen oli A. Ahlqvisti (1826 89) luuletajanimi, mis seisis tema kogu ,,Sädemed" kaanel. Kasutas nime, et eristada oma elutöö kaht erinevat, luuletaja ja teadusmehe poolt. Teaduses => tunnustust vääriv töö soome ja soome sugulaskeelte uurijana, tõusis professoriks ja ülikoolirektoriks. Kirjutas esimese soomekeelse soneti värsitehnilisest huvist. Pidas eeskujuks Runebergi. Tuntuim osa tema luulest on isamalüürika, ,,Savolase laul",
annaabi.ee 
