Libahunt Tegelased- õpetaja Hurda, Kava: · Mihklikuu õhtul, pärast päevatööd istus terve perekond rehetoas ahjukolde ümber. · Mõeldi, et just see on parim koht põllumehele õhtu veetmiseks. · Isa-vanuselt vana, aga kaasaegse mõtlemisega. Iga nädal pidi ta(jutustaja) isale ajalehe otsast lõpuni ette lugema. · Vana taat tõi piipu pannes nii mõnegi vana jutu kuuldavale. Ta oli agar ja tähelepanelik, et pärast kuuldud jutt üles kirjutada ja Hurda kätte saata. · Libahunt ehk soend. Vanataat arvas, et mõistagi olnud kunagi inimesi, kellel
Eriti rikkalikult oli kaunistatud just uksepealne, mis oli tavaliselt välja raiutud ühest kivist (nn siseportaali silluskivi). Elutoa seintes paiknesid tihti mitmesuguse kujuga nishid. Neist osades asetsesid seinakapid, mõningaid kasutati aga mööbli paigutamiseks. Elutuba oli reeglina hoone ainus köetav ruum. Seda köeti keldrist, mantelkorstna poolses nurgas asuvast kalorifeerikütteseadmest. Ahjud oma tänapäevasel kujul olid 15. sajandi Tallinnas veel tundmata. Tellistest võlvitud ahjukolde peal asetsesid kerisekivid, mida kattis elutoa põrandas paiknev ümmarguste avadega paeplaat. Kütmise ajal olid avad suletud ning suitsugaasid juhiti korstnasse. Kütmise lõpul see ühendus aga suleti ning soe õhk pääses plaadis olevate avade kaudu elutuppa. Selliseid seadmeid kasutati hoonete kütmiseks kuni 16. sajandini, mil linna ilmusid esimesed kahhelahjud. Kalorifeerkütet on peale elamute kasutatud ka Raekojas, linnustes, gildihoonetes ja mujal.
annaabi.ee 
