vastlapäevaks. Seapekki ja rasva lisati kogu Eestis oa-, herne- ja läätsesupile, putrudele, kapsastele, vorstipudrule jt toitudele. Loomaliha soolati tavaliselt koos rasvaga, lambaliha ilma. Lambarasva kasutati küünalde tegemiseks. [] Liha vinnutamine oli 19. saj säilinud veel saartel ja Põhja-Eestis. Sea- või lambaliha pekiga riputati mõneks ajaks pärast soolamist välja õue, enamasti tuppa ahjukerise kohale suitsu sisse aeglaselt kuivama. Vinnutatud ja soolalihaga keedeti samu toite kui peki ja rasvaga. [] Ainult pühadeks või pidudeks pandi sealiha ahju või kerisele küpsema. Tavaliselt tehti lihatoite pühapäeviti. Sööjatele jagas peremees liha jaopärast, pühade ja pidude ajal võis süüa isu järgi. [] Vana tava järgi pandi lamba- ja seaverd odrajahust käkitaigna sisse Põhja- Eestis ja
Oli tava mardipäevaks tappa hani, kadripäevaks kana. Valdavalt sügisel peetavaiks pulamdeks tapeti mõni väiksem loom, sama tehti ka matuse puhul. Peamine lihaloom oli siga: 3-4 aastane kõvasti nuumatud. Värsket liha sai süüa vaid peale tapmist. Päädikutest ja kehvemast rinnalihast keedeti tavaliselt suppi. Kogu lihatagavara soolati sisse. Seapekki ja rasva lisati enamustele toitudele. Liha ka vinnutati, pärast soolas seismist riputati õue, enamasti aga tuppa ahjukerise kohale, kus see mitu nädalat suistu sees aeglaselt kuivas. Kokkuhidlikul perenaisel jagus liha kevadeni. Piim ja piimasaadused Kevadest, lehmade poegimise ajast peale kuni nende kinnijäämiseni sügisel oli toidulaual piim. Peamiselt tarvitati hapupiima, rõõska piima üsna vähe. Piima hapendati madalates sõõrikutes lauanõudes, piimapüttides, mida hoiti piimakapis. Hapuks läinud piimalt riisuti koos pealt ära, koguti see koore- ehk võikirnu, kus see üles-alla liikuva
annaabi.ee 
