Kindlaim viis on mehaaniline värvieemaldus kaabitsaga. Soojapuhurit kasutades tuleb olla väga ettevaatlik, sest kahhelkivid ei kannata tugevat kuumust. Lahustite halvim kõrvalmõju on aga nende imendumine glasuurimata ahjupottide sisse, mis teeb need hapramaks ja vähem vastupidavaks. Värvimiseks sobivad õli- või liimvärvid. 5.1.1 [H3] Kahjustunud ahjupottide parandamine Kahjustunud kohti võib parandada kipsiga, sellest võib teha ka terve puuduva ahjukahli, kuid see nõuab originaalkahli järgi tehtud vormi kasutamist. Valmis kahhel lihvitakse, krunditakse värnitsaga, värvitakse teistega lähedast tooni ja selle kuivades lakitakse. 5.1.2 [H3] Vanadest pottidest uus tore ahi Kahhelahju tegemine vanadest pottidest nõuab tähelepanelikku, oskuslikku ja kannatlikku meistrit. Kuid lõpus saab osaks mitme põlvkonna tänu. 5 5.1.3 [H3] Lammutamine Vanad ahjupotid sobivad hästi uue ahju ladumiseks
Klaasikodadadest võivad meil olla küll kirjeldused ja arveraamatud, kuid ilma pudelite vmt endata ei saa me aimu, millised need pudelid ikkagi välja nägid. Veel üheks näiteks võib olla Põltsamaa portselan, mida esemete endata eriti uurida ei saa, kuna esemed ise annavad uusi tasandeid ning võimalusi uurimiseks. Sellest, kuidas esemed ise rääkima hakkavad ning infot annavad on veel arheoloogilisi tõendeid. Üks neist on Tartust Uspenski kiriku krundilt 1909. aastal leitud ahjukahli savist matriits. Taha oli kirjutatud Johann Rehn. Tänu sellele esemele tehti järeldus, et seal läheduses on olnud pottsepatöökoda, kus tegutses J. Rehn. Korraldati kaevamised ning leitigi hiigelsuur kogus potssepatööst järele jäänud jääke. Kirjalikud allikad Erinevatest aegadest ning erinevatelt aladelt ja elualadelt on väga palju kirjalikke tekste loodud. Kui me vaatame eestlastest talunike kohta, siis enne 18. sajandi lõppu eriti andmeid ei ole
annaabi.ee 
