Miski pole iseenesest hea ega halb, üksnes mõtlemine teeb ta selleks. Öeldakse, et see on vaba maailm. Kuid miskipärast tunnevad ikka paljud inimesed ennast ahistatu ja kohustatuna. Tihtipeale rõhuvad meid reeglid ja piirangud. Mingil määral on need meie endi loodud. See aga ei tähenda, et me peaksime neisse takerduma. Tuleb vaadata ringi ja leida teisi võimalusi, et ei tekiks ahistatu tunnet. Igaühel on oluline teada, kas tema elu juhib inimene ise või hoopis tumedad mõtted, mis muudavad ta elu süngeks. Saksa filosoof A. Schopenhauer on öelnud, et me mõtleme harva selle üle, mis meil on, kuid oleme peaaegu alati mures selle pärast, mida meil pole. See ongi suurim viga, mida inimene teha saab. Ta ei mõtle selle peale, mida väärtustada, mille eest olla tänulik või mille eest ennast kiita
keeldumise ja osavõtlikkuse ilmutamise tarbed. Konkreetne olukord tingib ühe või teise vajaduse esiletuleku määra. Niisiis ootame ja loodame abi, lähedust ja mõistvust, kuid samas püüame kas või jonni varal jääda iseendaks, säilitada oma sõltumatuse ning ennast ka vääriliselt "kehtima panna". Juhul kui mainitud vajadused ei leia rahuldamist, tekib olukord, kus me tunneme end abitu või üksildase, ahistatu, alahinnatu, tühise, seltskonnast väljajäetu või lausa häbistatuna. Sellega kaasneb mitte üksnes rahulolematuse pinge, vaid ka enesehinnangu langus (Kidron, 2001). Sellises olukorras sa langedki nagu mingisugusesse musta auku, kust väljapääsu omal jõul on vahel isegi võimatu leida. Et saada aru emotsioonide jõust meie psüühikas, on kõige põnevamad need keevalise tegutsemise hetked, mida me hiljem, kui möll on vaibunud, kahetseme; küsimus on selles,
annaabi.ee 
