silme ees. Seega esimene lavaline kogemus oli saadud. See tekitas tahtmist veel publikule esineda. Sain oma tahte teostada järgmistel laulupidudel, kuid millegi pärast jäi sellest väheseks. Mul oli vaja veel midagi. Midagi, mida ma enne teinud polnud. Ma läksin hip-hop'i trenni. Seal sain tantsida, mis tekitas jällegi imelise tunde, eriti veel siis, kui sain eriliste kavade järgi tantsida ja inimesed selle peale vaimustunult ahhetasid. Maagiline. Kuid siis, umbes aasta tagasi hakkasin ma mõtlema enda tulevikule. Kas see on tõesti see, mida ma elult tahan? Olla mingi laulja või tantsija? Ega vist. Ma sooviksin olla keegi, kes saaks vajadusel ise endale mõnele tähtpäevale esinejad kutsuda ja neid vaadata. Vaadata seda, kuidas minu külalised nende esinemist naudivad ja kõike seda tänu mulle. See on jälle see joovastav tunne nagu toona laval, mis tuleneb sellest, et näen inimesi meeletus rahulolus.
muutuvat. Kord itsitas ta heatahtlikult oma mehe lolluste üle, seejärel oli pisarateni haavunud ning siis juba lahkus solvunult ning vihahoos majast. Alli tegelaskuju ei kehtestanud ennast piisavalt ning Rauk kandis hoolt selle eest, et see tõepoolest nii oleks. Kord mehega pahuksis olles ei jäänud tal tähelepanu saamiseks muud üle kui üks taldrik põrandale kildudeks loopida. See tuli niivõrd ootamatult, et vähemalt mind ümbritsenud pealtvaatajad korraga võpatasid või ahhetasid. Tundus, nagu see polekski Raugale ette kirjutatud olnud, vaid teda tabas seoses rolli sisseelamisega niivõrd võimas hetkeemotsioon, et selle ajendil toidunõu põrandale lajatas. Paneb ikka tõeliselt imestama, kui loomulikud suudavad näitlejad kellegi teise rollis olla. Kui lavale ilmus Martini ja Alli poeg Tanel, tabas mind äratundmisrõõm. Nimelt oli poisi rollis Tanel Ting, Saaremaa Ühisgümnaasiumi õpilane. Oma esimese ülesastumise kohta
annaabi.ee 
