See oli teose kulminatsiooniks ning ühtlasi toimus hetkeks pingelangus, kuid kirjaniku osava sõnakäsitluse tõttu ei kaota teos lugejas huvi, vaid hoiab seda üleval oma sünge ning appikarjuvalt südantlõhestava meeleoluga. Matustel oli ema suures meeltesegaduses. Ta ei suutnud uskuda, et matab oma poja, kes äsja jõudis koju. Tema pime emaarmastus ei tekitanud Maretis kordagi kahtlust, et midagi võiks olla valesti. Ema mõtles vaid kurbusele ning meeleheitele ja ahastusele, mis tapvalt piinas tema hinge. Sellele meelenukrusele järgnes puänt, mis seisnes selles, et maret sai ühelt soldatilt teada, et ta ei matnud oma poega maha vaid mingisuguse suvalise mehe. Sel hetkel tuli kõige selgemalt välja teose peategelase pime emaarmastus ning lootuse pimestav olemus. Friedebert Tuglase novellile "Inimese vari" on väga iseloomulikuks jooneks kohanimede puudumised geograafiliste ja fantaseeritud asukohtadel. Samuti pole kõrvaltegelastele nimesid
Homeros on viidanud veinikarva merele ja pole teada, kas ta iseloomustas merd kui värvust või rääkis mere olemusest üldisemas tähenduses. Aristotelese poolt kirja pandud värviõpetuses ei mainita samuti sinist. Sinine on viimane värv läänemaailmas, millele on antud nimi. Sellest varasematel aegadel on vaid viidatud taeva ja mere värvusele. Süvapsühholoogid seostavad sinist rahuliku meelega, kõikides lääne kultuurides on sinist peetud vaikuse ja kurbuse värviks, viidates mitte ahastusele vaid pigem igatsusele. Sinist kirjeldatakse ka kui puhtuse ja kerguse värvi, milles on teatav vaoshoitus. 1970 ndatel rakendati ameerika vanglates sinise rahustavat toimet hoonete siseruumide värvis. Seda on kasutatud ka vanade mõisate söögisaalide värvuses, et külalised liiga isukalt ei kuritarvitaks peremehe lahkust. Temperamendilt on sinine melanhoolne, vastukaaluks punase ja kollase koleerilisusele. Tumesinine on öö ja tormi värv
kannatamatult ootas ta ning elas pidevalt läbi seda hetke, kus Aramis heidab musketärikuue prügihunnikusse, et selle asemel preestrirüüd selga tõmmata. Ainult noormehe igapäevased lubadused, et see hetk olevat lähedal, hoidsid teda teenistuses Aramise juures, kus tema enda väljenduse järgi tema hing pidi hukka minema. Nüüd oli Bazin üliõnnelik. Kõigi oletuste kohaselt ei jäta tema isand seekord oma lubadust täitmata. Füüsilise valu kaasumine moraalsele ahastusele oli viinud kauaigatsetud tulemusele. Kannatades üheaegselt kehaliselt ja hingeliselt, olid Aramise silmad ja mõte lõpuks usul peatuma jäänud, sest kahekordne õnnetus, nimelt 281 tema armukese äkiline kadumine ja õlast haavatasaamine näisid talle taeva hoiatusena. On arusaadav, et miski ei oleks olnud Bazinile tema praeguses meeleolus ebameeldivam kui d'Artagnani saabumine, kes võis tema isanda tagasi paisata ilmlike mõtete keerisesse, mis teda nii kaua oli kaasa kiskunud
annaabi.ee 
