Põud üle maa käis kõrbekuum... Kõik leilis keetis, auras ruum. Kus jättis kulus kõrvend jälje -- nälg -- kaksikõde rabas välje. Keskpäeval helge päike suri: hääl rahvast rääkis: "tuleb kuri"... Täht ilmus sabaga... kõik häda näitis, hirm hinge ahastusel täitis. Nii ärdalt palus rahvas taevast, et päästaks sõjast, katku vaevast, kuid taevad vaikisid... ilm oli rikkes: ta rakendati sõjaikkes! Ja "homo sapiens" kui kaotas aru kesk rasket vaikust, enne maru; kui koopaelanik, kel pole särki,
/.../ Viimaks peale veerandtunnilist ootamist avas kantseleiametnik direktori kabineti ukse ja andis märku sisenemiseks./.../ õnneks ei kestnud piinad kaua. Meid juba hoiatati, et minu vastuvõtmist konservatooriumi võidakse takistada. Siiani polnud me teadlikud seadusest, mis keelas välismaalastel õppida selles õppeasutuses Cherubini ütles meile seda esimesena. See oli kui kõue löök. Värisesin kõigest kehast...kõik näis mulle kadunud olevat. Minu ahastusel ja kahetsusel polnud lõppu. Asjata püüdis isa mind lohutada. Haav oli liiga sügav ja kaua niretas sealt verd." Nii jäigi noor Liszt konservatooriumi uks taha. Lisaks poolteiseaastasele klaveriõpingule Viinis Czerni juures, võttis Liszt veel lühikest aega eratunde teoorias Pariisi konservatooriumi professori A. Reicha ja Itaalia ooperiteatri dirigendi T. Beari juures. Sellega piirduski Liszti muusikaline haridus. 1824
annaabi.ee 
