tüdrukud jõuavad oma käitumisega järele (Aavik 2008), mistõttu käitumisprobleemidega tüdrukute ja poiste arv ühtlustub. Soost, staatusest ja vanusest olenemata tunneb aga konfliktis 7 osalev nõrgem osapool end ebakindlalt, reageerides selle varjamiseks ka vastavalt ehk probleemselt. Samas nii õpilase kui õpetaja ägedama vastureaktsiooni põhjustab soov end kehtestada. Kui see ei õnnestu vaimselt, kasutatakse teisi vahendeid agressioonini välja, kus vastast tahtliku haavamise või alandamisega alistuma sunnitakse. Käitumishäiretest tulenevate probleemide korral on riskipere taustaga õpilase puhul vale temperamendi mõistega mängimine Eero Kalervo Paloheimo arvates liiga lihtne ja ohtlik. Tähelepanuta jäävad siis nii õpilase kui õpetaja toimetulematuse tegelikud põhjused. Bronfenbrenner (1979) juhib tähelepanu sellele, et kodukeskkonna kvaliteet ja elusündmused võivad oluliselt mõjutada õpilase enesekindlust ja
teatud kombinatsioon kõigist mainitud inimtüüpidest. Kõigile vägistajatele on ühine ebatavaliselt kõrge vaenulikkus naissoo vastu, mis tuleneb veendumusest, et neid on naiste poolt reedetud. Erinevate uurijate kirjeldusi vägistajate kohta: · Vägistaja iseloomujooned psühhoanalüüsi seisukohast lähtuvalt: kastreerimiskompleks, Oidipuse kompleks, anaalne fikseeritus, emotsionaalsed häired, sadismijooned, mis viivad agressioonini, hirm autoriteetide ees. Väidab, et vägistajate vanemate seas olid domineerivad just emad, kes ei kiitnud heaks enda kui naise rolli · Vägistajad on arad, mitte kedagi usaldavad, sotsiaalselt kohanematud ning sadistlike omadustega · Vägistamist soodustavateks isiksuslikeks teguriteks on alkoholism, sadism, huligaansus, psühhoemotsionaalne lodevus; 58% vägistajatest on kuriteo sooritamise ajal purjus
annaabi.ee 
