USA sõjaväe ja välispoliitika ei saanud olla enam kauem Iraagi valitsuse pantvang. Teiseks sammuks oleks värske lähenemine Iraagiga leppimise suunas. Senini olid Ameerika diplomaadid koos valitsusega teinud valesid otsuseid. Nad ei olnud toonud liitlasi mängu, keelduti rääkimast inimestega, kes neile ei meeldi, on läbikukutud leidmaks konsensust. Selle tulemusena on Iraak sõjakam, ebastabiilsem ja USA ebakindel oma kindluses. Diplomaatia tuleks viia agressiivsemale tasemele. Ameerika ei tohiks keskenduda enam sellele, mida nemad seal tegema peaksid, vaid sellele, mida kogu maailm saaks olukorra parandamiseks teha. Kolmandaks sammuks tuleks Iraagi naabreid sundida piirkondlikule kokkuleppele. Nad ei tohiks teha Iraagi probleemi enda probleemiks. Neljandaks sammuks oleks vastupanu jubedatale humanitaar kriisidele Iraagis. Üle kahe miljoni inimese on lõksus Iraagis, üle kahe miljoni on läinud põgenikena välismaale, mis on
Kes peaks kaitsma Eesti põhiseadust? Hent Kalmo (Mutual Assured Destruction) süsteemina.*64 Võrdlus on tabav eeskätt seetõttu, et juhib tähelepanu väga olulisele tõsiasjale: Euroopa Liidu õigusruumis on liikmesriikide ähvardus allutada ühenduse õigus agressiivsemale põhiseaduslikkuse järelevalvele vajalik tingimus selleks, et seda ähvardust ei peaks tegelikult ellu viima. Idee kompenseerivast konstitutsionalismist jätab varju õiguskordade vastastikuse mõju dünaamika, mis väljendub selles, et ülimuslik õiguskord kompenseerib liikmesriikide loovutatud õiguskaitset siis, kui liikmesriikide kohtud tuletavad aeg-ajalt meelde võimalust loovutatu tagasi võtta ja töötavad välja õigusliku doktriini, mis muudab selle ähvarduse usutavaks.
annaabi.ee 
