Isaseid peibutavaid aineid toodavad näiteks paljud libikalised ja mardikalised. Suguferomoone tootvad näärmed paiknevad enamasti tagakehas. Signaaliks feromoonide tootmise algusele on tavaliselt mitmesugused keskkonnategurid, putuka vanus jms. Agergatsiooniferomoonid Agregatsiooniferomoonid põhjustavad sama liigi isendite (vastas- või samast soost) kogunemist. Eriti hästi on selliste ainete omadused uuritud mardikalistel. Nendel putukatel kasutatakse agregatsiooniferomoone peamiselt selleks, et kutsuda teisi isendeid rohke toiduallika juurde. Häireferomoonid Neid kasutatakse feromoone teistele sama liigi isenditele varitsevast ohust teadaandmiseks. Mitteühiselulistel putukatel stimuleerivad need feromoonid isendite hajumist. Ühiseluliste putukate puhul võib see samuti nii olla, aga seda peamiselt juhul, kui nad asuvad kolooniast kaugel. Koloonia ligiduses algatab selle
Ohtliku- mad metsale on ca 15 liiki. Üraskid on väikesed 1....9 mm pikkused tumedad mardikad. Suurim üraskiliik on 6.....9 mm pikkune hiidürask (Dendroctonus micans), väikseimad on 1-1,5 mm pikkused kääbusüraskid (Crypturgus). Ürasklased uuristavad koores või puidus käike, kus möödub peaaegu kogu nende elu. Iga liik asustab kindlaid puuliike ja kindlat osa puust. Paljud ürasklased asustavad puud hulgakaupa, sobiva puu leidmisel eritavad esmasasustajad teatavat liiki lõhnaaineid (agregatsiooniferomoone), mis meelitab ligi liigikaaslasi. Haude rajamisel närib emane putukas emakäigu ja muneb selle külgedele näritud lohkudesse. Emakäikude suuna ja arvu alusel eristatakse viit käikude põhitüüpi: pikikäigud - emakäigud kulgevad enam-vähem paralleelselt puu teljega; rõht- e. ristkäigud - emakäigud on risti puu teljega; kiirikkäigud - emakäigud kulgevad paarituskojast kiirtetaoliselt igas suunas; plats- e. perekäigud - tekivad siis, kui tõugud söövad üheskoos; redelkäigud -
annaabi.ee 
