keelehoolde normide vahel. Viimased on loomulikest normidest erinevalt kunstilikud. 8. Generatiivne grammatika Generatiivne grammatika on täpne üldteooria sellest, kuidas keelte grammatikaid 2 on võimalik formaliseerida ( vormidesse suruda), eriti süntaksi kohalt. Generatiivse grammatika põhiline idee seisneb sellise grammatika 2 koostamises, mis genereeriks ehk matemaatilises tähenduses produtseeriks kõik keele grammatilised laused, kuid mitte ühtki agrammatilist lauset. Selle lähenemisviisi mõjukaim esindaja on Noam Chomsky, tema teos Aspects on kõige tsiteeritum. Generatiivse grammatika teooria on oluliselt mõjutanud formaalse keeleteaduse arengut. See teooria on mitmes mõttes muutunud, tal on palju järglasi. 9. Onomatopoeetiline sõna. Onomatopoeetiline sõna ehk deskriptiivsõna on hääli matkiv sõna, milles sümboli vorm on osaliselt motiveeritud, näiteks auh-auh, kumisema, sihisema jne. Eri keeltes
impressiivne kõne ei vasta eale, kõikidest küsimustest laps aru ei saa. Näiteks vastas küsimusele Kas läheme magama? jaatavalt. Lapse kõnes oli sel hetkel 50 sõna, enamus neist nimisõnad. Emalt saadud info põhjal kinnistusid uued sõnad lapsel raskustega. Laura hakkas regulaarselt logopeedi juures käima alates neljandast eluaastast, mil ta määrati Pärnu Lasteaed Tammsaare tasandusrühma. Rühma logopeedi hinnangul kasutas Laura neljaaastasena põhiliselt agrammatilist baaslauset. Kõnes oli täheldatav suur morfoloogiliste eksimuste hulk (hakka lume tege pro hakkab lumememme tegema), näiteks puudus oleviku ainsuse 3. pöörde lõpp (mängi pro mängib). Kohati jättis laps ära ka oleviku mitmuse 3. pöörde (jookse pro jooksevad), mis mõnel juhul oli lapse kõnes Tekstiloomeoskuse õpetamine 14 olemas. Morfoloogiavead lapse kõnes olid ebapüsivad. Laps asendas sõnu objektide
annaabi.ee 
