Venestamisperioodil tekkisid ka salakoolid, reaktsioonina katoliiklike koolide sulgemise vastu. Vene koolides käis vaevalt 6-7% koolikohuse alla käivatest lastest. Agraarpoliitika. 1863 anti välja ukaas Talurahva seaduse redigeerimiseks. Vähendati talurahva koormisi ja tehti nad väike maaomanikeks, kuid maa pidi talupoeg muidugi välja ostma. Erinevalt vene kogukondliku maakasutuse korraldusest valitses Leedus sarnaselt Balti agraarkorrale üksik maakasutus. Vene agraarkord (MIR) omas põhimõtet, et talupojad polnud mitte maa omanikud vai maa kuulus kogukonnale ja seda jagati hingede, ehk maksumaksjate järgi. Kui hingede arv peres muutus, siis vaadati üle ka pere kasutuses oleva maa suurus ja jagati see ümber. Üksiktalupidamiste põhiselt toimus aga põllumajanduse areng tunduvalt kiiremini. Poola aadli või poolastunud Leedu aadli mõisaid konfiskeeriti hoolsalt ja jagati vene aadlile tingimusel, et nad ka ise Leetu elama asuks
1728, Liivimaa kubermang aga varem. Nörrkipingi lääniõigus – mõisaid saab pärandada ainult meesliinis, uue valitseja tuleku korral pidi mõisavalitseja oma õigust uuendama ning seda maad ei tohtinud müüa, pantida ega võõrandada. 1766 võttis Vene valitsus vastu otsuse, et see seadus kehtib ka Vene aladel – tekitas rahulolematust. Asehalduskorraga muutusid kõik mõisad pärusmõisateks 1783. a. Mõisamajandus Eesti alal kehtis alates Rootsi ajast mõisamajanduslik agraarkord (teoorjus, teotöö). Iga talu pidi mõisa saatma teotöölise. Põiline oli teravilja kasvatus ja turustamine. Mõisapõldude osakaal suurenes – kas talumaade arvelt või võsa maa võttes. Turustati Lääne-Euroopas (seal kasvas Vene turu osakaal 18. saj II poolel). Mõisates toodeti ka viina ning seda turustati Venemaal. Olid maanteekõrtsid ja külakõrtsid. Uuendused mõisates Valdav kolmevälja süsteem (talivili, suvivili ja kesa). 18. Saj lõpus tuli uus süsteem –
annaabi.ee 
