Kui pööratakse tähelepanu inimese keele ja märkide süsteemide osale tunnetusest (Leibniz, Locke), siis vaadeldakse keelt seoses individualistliku tunnetusskeemiga, mitte aga praktilise sotsiaalse tegevusega. Tulemuseks on agnostilsed järeldused (Locke, Condillac). XVIII saj hakkas arenema psühholoogia. Individualistliku käsitluse ühendamine tajumise psühholoogia andmetga annab subjektiivse idealismi (G. Berkeley) ja agnostitsismi (D. Hume), viimane on õpetus, mille järgi inimene ei ole suuteline tunnetama asjade olemust, tal ei saa olla usaldusväärset teadmist nende kohta. XVIII saj prantsue materialistliku filosoofia kõige silmapaistvam esindaja oli D. Diderot, kes arendas psüühiliste funktsioonide materialistlikku teooriat. Selle teooria kohaselt ei ole inimeste suhtlemisviisides ja loomadel samuti midagi peale tegude ja helide. Loom on aistmisvõimet omav instrument.
piiratud. Eelkõige selles mõttes, et Kant apelleeris jumale kui mateeria ja liikumisseaduste loojale, 1763. a aga kirjutas „Ainuvõimaliku argumendi jumala olemasolu tõestamiseks“ („Der einzig mögliche Beweisgrund zu einer Demonstration des Daseyns Gottes“), kus pöördus füüsikalis-teoloogilise (physicotheologischer) tõestuse juurest ontoloogilise juurde, mis oli juba parandatud Leibnizi järgi. Teiseks selles mõttes, et Kantil avaldusid juba sel perioodil agnostitsismi jooned: ta väitis, et looduslikud põhjused pole võimelised selgitama eluslooduse päritolu, pole võimelised „mehhaanika najal täpselt välja selgitama isegi rohulible või tõugu tekkimist. Skepsise aluseks oli siin vana, metafüüsilise materialismi küündimatus. Kolmandaks avaldus „kriitika-eelsel“ Kantil üha rohkem kalduvus lahutada teadvust olemisest, mis jõudis haripunkti 70-ndatel aastatel. “Katses tuua filosoofiasse
annaabi.ee 
