nõudma teiselt või teistelt isikutelt mingit sammet1 (dare midagi andma, facere midagi tegema, praestare tasuma tekitatud kahjud).2 Obligatsioonide olemus ei seisne mitte selles, et keegi mingi asja või servituudi meie omaks teeks, vaid selles, et teine isik on kohustatud meile midagi andma või tegema või oma kohustust täitma (D. 44, 7, 3, pr.). Esitame kohtusse isikulise hagi Felixi vastu Erose õiguste kaitseks. In personam actio est, qua agimus [quotiens] cum aliquo, qui nobis uel ex contractu uel ex delicto obligatus est, id est cum intendimus DARE FACERE PRAESTARE OPORTERE. Isikuline hagi on see, mille alusel me mingi isikuga kohtus käime; st selle isikuga, kellel on meie ees kohustus kas lepingust või deliktist tulenevalt, st kellelt me soovime, et ta PEAB midagi kas ANDMA, TEGEMA või KOHUSTUST TÄITMA (G. 4, 2). Võlaõigussuhte tekkimiseks käesolevas kaasuses on täidetud kõik vajalikud juriidilise tehingu
15 Ka siin erineb minu sõnakasutus Ilusa omast. Leian, et Ilusa kasutatud "isiklik hagi" tähendaks nagu, et see on kellegi oma. "Isikuline" viitab enam sellele, et hagi kui selline on seotud mingi nõudega teatud isikult. Vanemal ja klassikalisel ajal eristatakse erinevaid obligatsioone üksteisest peamiselt hagide kaudu, millega on võimalik oma õigust nõuda. Obligatsiooniõiguse kohta käivaid hagisid nimetati isikulisteks hagideks: In personam actio est, qua agimus [quotiens] cum aliquo, qui nobis uel ex contractu uel ex delicto obligatus est, id est cum intendimus DARE FACERE PRAESTARE OPORTERE. (G. 4, 2) (Isikuline hagi on see, mille alusel me mingi isikuga kohtus käime; st selle isikuga, kellel on meie ees kohustus kas lepingust või deliktist tulenevalt, st kellelt me soovime, et ta PEAB midagi kas ANDMA, TEGEMA või SOORITAMA.(2) Selleks olid olemas kas legisaktsioonid – juba nimetatud legis actio per sacramentum
annaabi.ee 
