olid eestlaste toitumisharjumused eelnevatel sajanditel, seda tõenäoliselt ei tea meist paljud. See raamat sisaldabki lühikese ülevaate eesti rahva argi- ja pidupäevatoitudest ning toitudega seoses olevatest pärimustest, nii nagu need olid välja kujunenud XIX sajandi teiseks pooleks. Kõigepealt räägib raamat toidu üldajaloost 19. ja 20. sajandil. Kuni sajandi keskpaigani olid toitlusolud Eestimaal küllaltki kehvad ning toituti põhiliselt aganaleivast ja silgusoolveest. 1849. Aastast hakkas põllumajanduse olukord paranema, ning samuti ka toitlusolud. Kuid toit oli siiski veel küllaltki ühekülgne. Päeva peamiseks söögikorraks oli kuni 19. sajandi viimase veerandini õhtusöök, milleks keedeti putru või suppi. Liha oli eesti talurahvale maiuspala, millest levinum valmistatud toit oli hapukapsasupp. Sajandi lõpupoole nihkus peamine söögikord õhtult lõunale. Kõige tähtsamaks
oleks leiva põlema pannud. 6 Nüüd nuriseme sageli, et igapäevane leib pole küllalt hea, kahtleme ja küsime, on ta ikka puhtast rukkijahust? Vanasti tohtis leiba lõigata vaid pereisa, kes oma käega andis igaühele tema osa. Ikka suuremale suurem tükk ja pisemale pisem. Leib oli nii kallis, et lapsed ei saanud isegi aganaleivast kõhtu täis süüa. Nüüd on leib lahtilõigatult laual. Igaüks sööb oma isu mööda. Vanasti ei tohtinud leivapätsi nii lauale panna, et lahtilõigatud külg akna või ukse poole vaatas. Kardeti, et leivajätk võib ära lennata. Aga võib-olla ei tahetud võõrale näidata, kui puhas või aganane on pere peatoidus. Nüüd pakutakse meil leiba paljudes sortides maa- ja linnaleiba, magushaput, põranda- ja vormileivapätsid on riiulil reas
annaabi.ee 
