19. Leivatootmise areng Leivatootmisel Eestis on oma ajalugu, mis on kulgenud koos kogu rahva ajalooga. Esimest korda mainiti Tallinna pagarimeistreid 1312. aastal seoses tsunftide tekkimisega. On teada, et 1660. a küpsetas linnas leiba ja saia 14 pagarit. Leivaküpsetamine linnas Tallinnas oli linna asutamisest peale tulekartusel keelatud linnaelanikel kodus küpsetada. Seda võisid teha ainult meistrid. Peamised pagaritooted olid rukki- ja nisuleib. Aganaleiva küpsetamine käis meistriau pihta ja oli keelatud. Linnakodanik pidi teadma, kelle leiba ta sööb. Seetõttu pidi iga pagari majaukse kohal rippuma silt tsunfti ja meistri enda embleemiga. Tooted pidid olema märgistatud samade embleemidega. 20. Nõuded rukkileivale Koostises vähemalt 90% rukkijahu. Valmistamisel kasutatakse jämedama jahvatusega jahu (rukkitäisterajahu ja -lihtjahu). Sisaldab palju kliisid. Leiva happesus peab olema kõrgem võrreldes rukkipüülijahust leibadega. 21
1824) ning vennad Tõnis (s. 1812), Ado (s.1814) ja Jüri (s. 1819), nooremad vend Andres (s.1828) ja õde Liiso (s. 1832). (Allas, Abel 2001: 102) Akvarell ,,Isamaja" 1863. Vaevalt orjusest pääsenud talurahva elu oli tol ajal veel üsna algeline ja nii elasid ka Köleri vanemad üsna kehvalt, kuigi olid töökad ja karsked. Vanemad olid laste vastu leplikud, kuid pidasid siiski kindlat korda. Igapäevase toiduna polnud pakkuda midagi peale aganaleiva, puhast rukkileiba söödi ainult pühadel. Olles kirjaoskajad,andsid isa ja ema oma teadmised edasi vanematele lastele, kelle kohuseks jäi hoolitsemine nooremate eest. Nii kasvas tulevane kunstnik kuuenda eluaastani oma vanema õe hoole all, omandades sellelt ka kirjatarkuse, seitsmendal täitis aga juba ise kasvataja ja õpetaja kohuseid perekonna järgmise noorema võsu juures.
1824) ning vennad Tõnis (s. 1812), Ado (s.1814) ja Jüri (s. 1819), nooremad vend Andres (s.1828) ja õde Liiso (s. 1832). (Allas, Abel 2001: 102) Akvarell „Isamaja“ 1863. Vaevalt orjusest pääsenud talurahva elu oli tol ajal veel üsna algeline ja nii elasid ka Köleri vanemad üsna kehvalt, kuigi olid töökad ja karsked. Vanemad olid laste vastu leplikud, kuid pidasid siiski kindlat korda. Igapäevase toiduna polnud pakkuda midagi peale aganaleiva, puhast rukkileiba söödi ainult pühadel. Olles kirjaoskajad,andsid isa ja ema oma teadmised edasi vanematele lastele, kelle kohuseks jäi hoolitsemine nooremate eest. Nii kasvas tulevane kunstnik kuuenda eluaastani oma vanema õe hoole all, omandades sellelt ka kirjatarkuse, seitsmendal täitis aga juba ise kasvataja ja õpetaja kohuseid perekonna järgmise noorema võsu juures.
annaabi.ee 
