Põhimõtteliselt saab igast helitust konsonandist helilise analoogi ja vastupidi
(erand: helitu kõrisulghäälik []). Nii on eesti sõnades mahl, kõhr, vihm, käsn, latv muidu helilised l,
r, m, n, v asendi mõjul helitud (vrd ka vn , jms). Kõmri keeles on helitu l-frikatiiv []
(kirjas "ll") omaette foneem (vrd lamp `lamp' llam `hüpe, samm'). Helilisusopositsioon ehk
helitu ja helilise vastandamine, eristamaks tähendusi (ingl beg peck), leiab rakendust eriti
klusiilide, afrikaatide, frikatiivide juures. NB: eesti keeles seda pole täht b, d, g, z või z märgib
üksnes helitu foneemi /p/, /t/, /k/ (võõrsõnas /s/, /s/) lühidust!
Muud moodustusviisid rajanevad lisateguritel: afrikaadid ehk liithäälikud (
korrektse keelekasutuse nimel kinni pidada. nostraatiline hüpotees- selle järgi on algselt sugulased olnud altai, indoeuroopa, semi-hami, uurali keelkond, draviidi keeled, eskimo-aleuudi keeled ja ehk mõned muudki keelerühmad. nullmorf- räägitakse siis, kui mingi morfeemivariant üldse ei realiseeru objekt e. sihitis- see, millele tegevus on sihitud objektkeel- üksikkeel, mis on uurimise objektiks obstruendid- klusiilide, afrikaatide ja frikatiivide koondnimetus onomatopoeetilise sõnad- mitmesuguseid hääli matkivad sõnad ontogeneetiline- inimese bioloogilise, kognitiivse ja sotsiaalse arengu kohane osalause- liitlause koostisosade kohta kasutatav nimetus palataal- konsonant, mis tekib keeleselja tõustes suulae suunas palatalisatsioon e. peenendus paradigma- selle moodustavad asendusseoses olevad elemendid paradigmamall e. WP mall- seda tüüpi kirjeldus, kus sõnade muutumist on kirjeldatud kõigi
annaabi.ee 
