stiiliks. Kuulsamaid aforiste: Platon, Seneca, Augustinus, Michel de Montaigne, Blaise Pascal [1], Voltaire, Oscar Wilde, Friedrich Nietzsche, Arthur Schopenhauer, Georg Christoph Lichtenberg [2] Eesti autoritest on aforisme on tekstidesse poetanud Friedrich Reinhold Kreutzwald, Juhan Liiv (teoses "Ääremärkused: Kivide varjudest ei saa müüri, küll aga kividest enestest"), Friedebert Tuglas, Anton Hansen Tammsaare, Karl Ristikivi ("Imede saar: Ainult nõrk kardab vasturääkimist"). Aforismikogumikke on avaldanud ka Arvo Valton ("Uksed kriuksuvad öösiti", "Märklaud kilbiks", "Tagasi tulevikku"). Vanasõna on üks rahvaluule zanre; lühike, terviklik, hinnanguline ja kujundlik ütlus. Vanasõna on rahvasuus käibiv üldistav lause, argikogemuse üldistus, mille tunnusteks on lühidus, poeetilisus ja õpetlikkus. Vanasõna on võrreldes rahvalaulu või -jutuga lühike. Kõige sagedasemad on Eestis 48-sõnalised vanasõnad. Leidub ka üle 50-sõnalisi vanasõnu.
Valton alustab novellidega ning jääb sellele zanrile truuks peaaegu paarikümneks aastaks. Algusest peale paistab Valton eesti kirjandusmaastikul silma kui pidevalt ja palju kirjutav autor. Paarisajas enamasti lühikeses novellis kasutab ta leidlikult selle kirjandusvormi võimalusi, astumata siiski zanrireeglite radikaalse purustamise teele. 1970-ndate lõpus asub Valton oma ampluaad avardama kahes suuna, avaldades novellide kõrval nii mahukaid romaane ja jutustusi kui ka aforismikogumikke, pisiproosat, luuletki. Esimeste kogude ,,Veider soov"(1963) ja ,,Rataste vahel"(1966) valdavalt realistlikud elupildid ei eristu kuigivõrd proosa peahoovusest. Poolehoid nn väikesele inimesele, tööpoeesia ja lihtne stiil lähendaksid neid nagu nõukogulikule paradigmale, kuid samas peegeldab Valton argistes pisiasjades nõukogude süsteemi nuripidisusi. Teises kogus saab selgemad piirjooned üks Valtoni kandvaid teemasid, mis on kokku
annaabi.ee 
