Kindel on, et oluline osa toksiinist siiski möödub vatsast muutumatult. Vatsa läbinud ja seedetrakti jõudnud AFB1 on väikese molekulmassiga, lipofiilne ja imendub passiivse difusiooni teel kiiresti, roojasse jõuab vähe. Soolest imendunud toksiin seondub 90% ulatuses plasmaalbumiinidega ning jõuab esmalt maksa, kus toimub AFB1 akiivne hüdrolüüs metaboliidiks aflatoksiin M1, mis kas konjugeerub glükuroonhappega ja eritudes sapi koostisesse või siseneb vereringesse. Ka AFM1 transporditakse veres valkudega seondunult, aga seos on ebapüsiv ning aine eritub nii uriini kui piima. AFM1 võib imenduda vatsa, aga vatsamikroobid ise seda ei produtseeri, niisamuti nagu aflatoksikooli ei produtseerita organismis väljaspool vatsa. 2.2 Ohratoksiin-A Ohratoksiin A on ülemaailmse majanduslikku kahju põhjustajana aflatoksiinide järel teisel kohal. Seda produtseerivad seened Penicillum verrucosum ja Aspergillus verrucosum. Keemiliselt
. Tekkiv seenemütseel võib sealjuures mitte kahjustada tervet (normaalset) taime, kuid tema koes hakkab toimuma juba taime kasvu ajal aflatoksiini süntees. Inimese kontakt aflatoksiinidega toimub ennekõike nendega saastunud taimse materjali söömisel. Aflatoksiinid liiguvad saastatud söödast loomade kudedesse ja piima, kusjuures näiteks veise ja ka teiste imetajate organismis metaboliseeritakse B-rühma aflatoksiin hüdroksüleerimise teel M-rühma kuuluvaks ühendiks AFM1, mis on kõik kantserogeensed. Levinuim aflatoksiin B1 (AFB1) on tugevaim tuntud katserogeen üldse, tema kantserogeensus avaldub loomkatsetes juba sellisel päevadoosil nagu 10 g/kg kehakaalu kohta. Võrdluseks, teisel tuntud kantserogeenil dimetüülnitroosamiinil on vastav number 750 g/kg. Pikaajaline kontakt AFB1 madalate doosidega võib loomade korral viia hepatoomi, sapiteede või hepatotsellulaarse kartsinoomi ja teiste vähkkasvajate tekkele.
annaabi.ee 
