Kanti teoreetiline filosoofia tahab eelkõige saavutada seda, et inimliku tunnetusvõime kriitika kaudu saaksid selgitatud teadusliku teadmise võimalikkuse tingimused. Kriitika tähendab siin esma- joones erinevate tunnetusvõimete üksteisest piiritlemist ja analüüsi. Kaheks peamiseks inimlikuks tunnetusvõimeks on Kanti järgi meelelisus ja mõtlemine. Meelelisuseks nimetab Kant “võimet (retseptiivsust) saada ettekujutusi nii nagu objektid meid afitseerivad” (B 33). Meelelisuse oluliseks tunnuseks, millele eespool toodud definitsioon osutab, on “retseptiivsus” – meelelisust käsitleb Kant iseendast passiivse võimena, mis pelgalt võtab vastu mõjutusi milleltki, mis on tegev meie tunnetusvõimetest sõltumatult. Mõtlemine seevastu on Kant järgi “võime ise ettekujutusi luua” (B74jj) ning seda iseloomustab seega spontaansus. Mõtlemine on ettekujutuste kujundamise ja seostamise spontaanne võime.
Millel see eksistentsi väide aga põhineb? Meeled, annavad teadmisele sisu, on retsetiivsed ehk vastu võtvad. Meelelisus on võime vastu võtta, kuidas asjad meile on. Siin on oluline see, et see võime on passiivne. Eeldame, et kogu meie tunnetussisu sõltub meeltest, mis on passiivsed – mis on järeldus? Peab olema mingi aktiivne pool, mis meeled käivitab. Meeli peab afitseerima! Mõtlemine on aktiivne tegevus siin. Väline asi iseendas on see, mis meeli afitseerivad, sest miski peab meeli käivitama. Asi iseeneses on mõistusolemus, mis pole antud kaemustega(seal on meeled). Jõuame selleni mõistus-järelduse kaudu! Analüütikaprintsiibid – puhta mõistuse kriitikas ehk transtsendetaalne loogika: jaguneb kaheks: trans analüütika ja trans dialektika. Trans analüütika jaguneb omakorda kaheks: aru ja otsustusvõime. Trans dialektika käsitleb mõistust. Aru ja otsustusvõimete käsitlus, seal toodi välja kategooriateid ja nende rakendamise
annaabi.ee 
