esinevad need palju harvemini kui prefiksid ja sufiksid. Afikseid saab liigitada ka distributsionaalselt määratud morfotaktilistesse morfeemiklassidesse selle alusel, kus nad asuvad teiste afiksite suhtes. Morfoloogilisi nähtusi vaadeldakse aga väga sageli ka IP-analüüsi vaimus protsessuaalselt: pindstruktuuri sõnavorme tuletatakse hüpoteetilistest baasvormidest (juurtest) ja/või tähendusüksustest. Rohkem või vähem aglutinatiivne morfeemide liitmine (afikseerimine) on morfoloogilise protsessi näide. Elemendid võivad alluda fusioonile ehk sulada kokku. Täielik fusioon on siiski erandlik. Väga tavaline on liitmisega koos toimuv osaline fusioon ehk tüve ja/või afiksi modifitseerumine. Suurt osa morfofonoloogilistest variatsioonidest saab käsitleda morfoloogiliste protsesside kõrvalproduktina, nt eesti keele astmevaheldus. Reduplikatsioon on liitmise erijuhtum. Reduplikatsiooni lihtsaim avaldumisvorm on tüve täielik kordumine.
sõnavormina Afiks – seotud morfeem, liitub tavaliselt tüvele, kliitilised morfeemid liituvad sõnavormile. Juurmorfeem – tüve minimaalne põhiosa, mis esindab lekseemi Tüvi – sõnaosa, millega afiks liitub vms Prefiks – tüve ees asuv afiks Sufiks – tüvejärgne Infiks – tüve sees paiknev (ka transfiks) Tsirkumfiks – prefiksi ja sufiksi kohustuslik kombinatsioon Morfeemide liitmine e afikseerimine Modifitseerumine – liitmisega koos toimuv osaline fusioon Reduplikatsioon – tüve täielik kordamine või osaline kordumine Prosoodiline transformatsioon – rõhu või sõna intonatsiooni abil Superfiks – morfoloogiline suprasegmentaalne vahend Lühendamine – liitumise vastand Morfotaktika – morfeemiklasside järjestus sõnas ja seda reguleerivad piirangud Kliitik – tüvega nõrgemini seotud, liidetakse sageli juba muudetud sõnavormidele. Nt liide – ki.
annaabi.ee 
