Näitemängu põhieesmärgiks oli panna vaatajaskond naerma, kuid samas näidata, kui raske, keeruline ja väsitav võib olla üks tavaline tööpäev. Näidend algas tegelase tööle tulekuga ja lõppes sealt lahkumisega. Näitlejaks oli innukas Taavi Teplenkov, kes tegi üks tund ja kakskümmend minutit kestvas etenduses ligi nelikümmend erinevat rolli. Naomi Campelli agentuuri sekretärist Samist kraaksuva häälega pensionärini välja, lisaks veel mehi ja naisi, aferiste, umbkeelseid tegelasi ning keda kõike veel! Kui kuulsin, et näidendis esineb ainult üks näitleja, olin hämmingus, sest tundub peaaegu võimatu üksi ära rahuldada terve saalitäie rahva ootused. Kindlasti nõudis selline tulemus palju tööd ja harjutamist, mida oli näha tegelase ilmekast kõnest ja zestidest. Kõige rohkem meeldis minule tema pingevaba näitlemine. Jäi mulje, nagu ta ei märkakski saalis istuvaid inimesi ning tundus nagu ta töötaks kontoris omaette
Kokkuvõte: Mõistlik kõrvale jätta majanduslik determinism sellisel kujul nagu seda käsitles Marx või parempoolsed kuid Marxist mõjutatud mõtlejad. Kultuurikeskkonna on alati mõnevõrra keerulisem ning määratletud mite ühe faktori poolt vaid siin on mitu erinevat faktorit üksteist mõjutamas. Tegelikult on Marksist enda ajalugu majandusliku determinismi selgest ümberlükanud. Kuidas muidu oleks olnud võimalik et 1917 aastal käputäis radikaale ja aferiste suudavad identiteedi kriisi ja probleemide kriisis vaevleva suurriigi ajaloo lükata täiesti uutele radadele. Teooria, mille kohaselt Marksistlik majandusliku determinismi vaimus teooria, mille järgi ajaloos pääsevad võimule isikud kes selle hetke maj.det võimalusi kõige paremini tunnetavad ei ole põhjendatud. Teine diktatuur: Hitleri saksamaa. See et maj.det. või ühest allikast pärinev det. on ekslik ei tähenda, et pakkumiste väli kuhu iga uus kultuuriline
annaabi.ee 
