vastu selle seinu. Asi ei oleks palju parem ka siis, kui inimene küll saavutab selle, mida ta on enda jaoks hüvena määratlenud, kuid tegemist on sellise hüvega, mida võib kaotada (nagu rikkus seda ongi), st hüvega, mis pole täielikult inimese kontrolli all. Sellisel juhul on tal kogu aeg hirm, et tema hüve võiks kaotsi minna. Inimene püüab ennast kõigi võimalike vahenditega niisuguse ohu vastu kindlustada. Ning jällegi tema hing afekteerub, sest neid võimalusi on lõpmatult palju. Järelikult on rikkuse identifitseerimine hüvega ekslik “nõustumine”. Eetika ülesandeks ongi leida printsiip, mis juhiks inimest sellise hüveni, mis oleks täielikult inimese meelevallas, mida keegi ei saaks temalt ära võtta, mis ei saa hävida, mida ei saa kaotada vms. Just sedalaadi hüvega olekski ilmselt tark siduda oma taotlusi õnnelikkusele. Kõige vanem ja üldisem stoa
379. lk-le järgnevail lehekülgedel teadustatakse küll, et kiviga viskamine tekitas emale tõsise vea, kuid sellega jääbki. See sündmus annab aga tugeva järellainetuse. Juba ,,Tõe ja õiguse" II-s osas (1929) see kerkib Indrekus piinavalt esile ja otsustab sündmuste käiku väga oluliselt (lk. 576): selle tõukel ta astub sammu, mis teeb jalutu Tiina kõndijaks, milline sündmus on II köite efektseks lõpuks; Indreku mälestusest tekkinud tugevat siirast tunnet tajub Tiina, ta afekteerub poisi edaspidise mõtlematu tõotuse najal kõrgeimal määral - ja sünnib ime. Kiviga viskamine kauges lapsepõlves annab veel tugevama lõpu ,,Tõe ja õiguse" III-s ja IV-s osas (1931, 1932). III-s osas see tõuseb esile sünge minevikuneedusena (lk. 387), kui Indrek peale 1905. a. revolutsiooni sündmusi on tulnud taas Vargamäele: ema on piinades haige, surm on möödapääsmatu, voodist tõusmist ei ole, kuid surm ei tule. Ja siis, et ema elukoormat
annaabi.ee 
