Samuti on ta üks meie tähtsamaid ja hinnatumaid sisevete töönduskalu. Latikate õhk-kuivatus- Latikad roogitakse ning lõigatakse selja pealt lõhki selliselt, et külled kõhu osadega ühendusse jääks. Roogitud latikad pestakse jooskva vee all ning lastakse veidi nõrguda. Seejärel latikad soolatakse ning jäetakse paariks päevaks soolduma. Sooldunud latikad pestakse eraldamaks lima ning üleliigset soola. Latika pooled riputatakse, sabapidi nöörile aetult, tuule kätte ent vilusse kohta, sest päikesevalguse käes muutub kala kollaseks. Latikaid kuivatakse seni kuni nad täitsa kuivaks on muutunud. Kuivatatud latikaid säilitatakse kas tünnides ehk sobivates toidunõudes kihtidena laotult ja ilma soolata. Pealmisele kihile asetatakse kerge vajutis. Latikate ahju-kuivatus-peale leiva küpsetamist laotakse ahju puhtad õled ja nende peale kergelt soolatud kalad. Kalu tuleb kuivatamise juures pidevalt pöörata.
Turbasse tunginud maatuli levib kontsentriliselt, kuivatab ümbrust ja annab energiat põlengu jätkamiseks. Puuvõrades põlevained soodustavad tule levikut, kui kuumenenud õhk need süütab. Tuulevaikse ilma korral levib ladva- ja pinnatuli koos, kuid suure tuule korral võib ladvatuli mõneks ajaks pinnatulest ette minna. Et kustutustööde ajal inimesed saaksid ühte moodi aru, kuhu minna jne, on antud tulekahju elementidele nimetused. Kuna tuli tungib edasi tuulest aetult, nimetatakse tulekahju tuulealust serva esiservaks või frondiks. Piirkond, kust tuli alguse sai, on tagaserv või tagala. Tulekahju külgesid nimetatakse tiibadeks. Süttimiskohast frondi poole ehk tuule suunas vaadates oleks loogiline nimetada külgesid vastavalt paremaks ja vasakuks tiivaks, kuid kuna kustutajad asuvad frondil ja nende poolt vaadatuna on vastupidi, siis nimetame küljed frondilt vaadatuna paremaks ja vasakuks tiivaks.
annaabi.ee 
