Üksikaerupaadid jagunevad kahe-, nelja- ja kaheksapaadiks. Üksikaerupaadid jagunevad nii roolijaga kui ka roolijata paatiteks. Roolijaga paadi puhul istub paadis lisaks sõudjatele ka roolija. Kaheksapaat on ainult roolijaga sõudepaat (tabel 2.1). Tabelites 2.2 ja 2.3 on välja toodud olümpiamängudel ja maailmameistrivõistlustel kasutatavad paadiklassid. Vastavalt paatidele kasutavad sõudjad ka erinevaid aere. Üksikaerusõudjate aerud on paarisaeru sõudjate aerudest pikemad ja labad on suuremad. Samuti on ehituslik erinevus ka paarisaeru ja üksikaeru paatidel (joonis 2.1). Üldjoontes on kasutatav terminoloogia sama nii paarisaeru kui ka üksikaeru sõudmise puhul. Suuremates paatides istudes on igal kohal oma number (1-8). Kohtade numbreid hakatakse lugema paadi ninast. Samas kutsutakse paadi ninast kõige kaugemal paiknevat sõudjat eessõudjaks. Iga sõudja hoiab käes vastavalt paadiklassile kas ühte või kahte aeru. On parema poole (käe) aer,
algusest peale määratud kahurite kandmiseks. Esimestel seda tüüpi alustel paiknesid suurtükid ühel tekil, millele peagi lisandus veel teine. Galeooni sünd Esimest korda mainitakse galeooni (hisp k galeón) ühes 1517. aastast pärinevas ürikus kui sõjalaeva, mis oli määratud võitluseks Vahemerel tegutsevate berberi piraatide vastu. Esimene galeooni kujutis on pärit aastast 1530 ja seal on selgesti näha, et esialgu liikusid niisugused veesõidukid nii purjede kui aerude abil. Mõte aerudest loobuda oli tolle aja laevaehitajatele ilmselt niisama vastumeelne kui kolm sajandit hiljem purjedest lahtiütlemine. Vanima tänapäevani säilinud galeooni, Texase rannikul hukkunud San Estebani vrakk pärineb aastast 1554. Galeooni ehitus nõudis nii põhjalikke logistilisi ettevalmistusi, et eraisikutel käis selline üritus reeglina üle jõu. Isegi Hispaania meresõidu kuldajal ehitati nii suuri laevu ainult kahes
annaabi.ee 
