1 · magistraal- või marsruutpildistamine kasut. raudteede, maanteede või muude jooneliste objektide pildistamiseks · lauspildistamine suurem maa-ala, lennusuund läänest itta ja idast läände. Nõutav kattuvus aerofotodel: pikikattuvus 60% ja põikikattuvus 25%. Pildi tootmise protsess puudu 4. Aeropildistamise planeerimine Aeropildistamisel tuleb arvestada lennuki tehniliste omadustega. Lennukil peab olema hea tõusu- ja lennukiirus. Kasutatakse gürostabiliseerivat seadeldist, et vähendada aerofoto kaldenurki. Ajaliselt sobivad aeropildistamiseks varakevad või hilissügis, kui puud on raagus. Ilmastik peab olema selge, pilvitu. Päikese optimaalne kaldenurk on 30o, mis ei tekita väga pikki varje, mis raskendaksid objektide määramist. Enne aeropildistamist koostatakse projekt, kus valmistatakse ette marsruudid ja aerofotode
Mõõtmiste ajal peab vastuvõtja fikseerima pidevalt vähemalt nelja satelliiti. Kui signaal katkeb, tuleb mõõtmisi korrata. Praktiliselt saab seda meetodit kasutada täiesti avatud maastikul (ka avamerel). Statsionaarse ja liikuvjaama vahekaugus võib ulatuda kuni 30 kilomeetrini. Pidevat kinemaatilist meetodit 8 kasutatakse liiklusvahendite liikumistrajektooride jälgimiseks, näiteks aeropildistamisel. Liikuv vastuvõtja registreerib asukoha teatud ajavahemike järel või välise ärrituse mõjul (näiteks aerofotokaamera katik). Kui mõõdistamine õnnestub, saadakse liiklusvahendi liikumistrajektoor mõne sentimeetri täpsusega. Kinemaatiline (Stop and Go) meetod Siin liikuv vastuvõtja registreerib nõutaval punktil andmeid mõnest sekundist mõne minutini. Vastuvõtja liikumisel punktilt punktile ei tohi satelliitide signaal katkeda
Aerofoto ei ole maastiku plaaniks, sest fotokujutises on mõningaid moonutusi. Need moonutused on tingitud maastiku reljeefist, aerofoto kaldest, lennu kõrguse kõikumisest ja mõnest vähem olulisest tegurist. Aerofotode mõõtkava 1/m=f k/H Kus fk aerofotode fookuskaugus; H lennukõrgus. See valem on õige kui maastik on enam-vähem tasane. Kui reljeefi punktidel on erinevad kõrgused, siis igal kõrgusel on oma mõõtkava 1/m i=fk/h-Hi. Aeropildistamisel kasutatakse spetsiaalseid aerofotoaparaate ja nendes aparaatides on pildiraam varustatud koordinaatide märkidega, mis jäävad igale aerofotole. Nende koordinaatide märkide järgi saab mõõta fotokujutise punktide koordinaate. Pildistamistsükli juhtimiseks on lennukil spetsiaalne juhtimisseade, mis töötab koos arvutiga (piloodiliides). Kaasajal fikseeritakse pildistamispunkti asukohad GPs mõõtmistega.
Aerofotosid tehakse lennukitelt, kopteritelt või kuumaõhupallidelt. Neid kasutatakse kartograafia, arheoloogia, filmitootmise ning keskkonnauuringute otstarbel. Liigitus ¨ ülelennu laadi järgi: · ühekordne · marsruut- · lausmõõdistamist (nõutav piltide ülekate ühel rajal 60%, radade vahel 40%) ¨ kaamera optilise telje asendist · plaaniline (kaamera optiline telg ühtib loodjoonega) · perspektiivne (kaldne) (3) Aeropildistamisel lähtutakse järgmistest nõuetest: 1) pikikattuvus peab olema vähemalt 60% ja põikikattuvus vähemalt 30%; 2) päikese kõrgusnurk peab olema vähemalt 25º; 3) aerofotol ei tohi esineda lund, pilvi ja udu; 4) pilvede varjudega ei tohi olla kaetud üle 3% pildistatavast alast. 198. CIR- aerofotod Eriti head viimaseks otstarbeks on valevärvilised, infrapunases kiirgusspektris pildistatud aerofotod (CIR-aerofotod) 1990-ndatest aastatest, kuna neil on hõlpus eristada leht- ja okasmetsa
annaabi.ee 
