eeslinnad Tallinnas Kalamaja jne. Tallinnas oli eelnevalt hobupostijaamad ja hoburaudteed. Hoburaudtee liine oli 2 19 sajandi lõpus jälgisid väga kindlalt eeslinnasid. Esimesed planeerimiskavad ja kruntide jagamised toimusid jälgides eeslinnade laienemise eelduseid. 20 sajandi alguses läks linnade kasv nii kiiresti edasi, et tuli hakati generaalplaane hakata looma (Saarineni generaalplaan 20 sajandi alguses). Tagasi 19 sajandisse hakati Saksamaa linnade eeskujul planeerima aedlinnasid (n. Saku aedlinn). Puitasumitega eeslinnad: Tartus Riia ja ülejõe Narva suunas, Pärnus ülejõe eeslinn, lõuna poole ja Riia eeslinn jne. Urbanisatsioon eeslinn + linnastute kokkukasvamine. Koondumine linnadesse (toimub ka praegu ja progresseeruvalt), hõlmab muutuseid rahvastiku kultuuris, elulaadis. Külas ja küla tüübid: ridakülad, hajakülad, tänavkülad, sumbkülad jne. Ajaloolised tüübid: ridaküla, hajaküla, tänavküla
rajajaks. Funktsionalismi tekke eeldusteks olid esimese maailmasõjajärgne korterkitsikus, tööliskvartalite viletsus ja seal levivad haigused ja kuritegevus. Neid hädasid loodeti parandada linnaparkide ja aedlinnade ja eeslinnade rajamisega, kus inimestel oleks ruumi, päikesevalgust ja värsket õhku. Kus nad saaksid puutuda kokku loodusega ja sportida. Hävitati 19. sajandi linnamonstrumeid ning pandi ette rajada aedlinnasid, linnaparke elamublokkide vahele - nagu Bruno Taut tegi Berliinis 1920ndatel. Kõik see pidi hästi mõjuma nii töölisklassi tervisele kui ka moraalile, arvati. Ent Le Corbusier põlastas aedlinnade-entusiaste ja väitis, et aiatöö on töölistele ainult koormaks, see deformeerib keha ja tekitab reumatismi ja illusioone. samas pooldas ta looduse toomist linna. Tema lahendus oli hoopis suurejoonelisem: Kaasaegne Linn - La Ville Contemporaine (1922)