rannavete kohale. Kiirguslik udu hajub mandril päeval päikesekiirguse mõjul. Hilisügisel hakkab udude esinemissagedus merel tänu advektiivsetele ududele taas kasvama (2) Joonis 3 Advektsiooniudu. Udu tekib sooja ja niiske õhumassi horisontaalsel liikumisel üle külma maapinna, millega õhutemperatuur langeb kastepunktini. Sel juhul võib tekkida kuni 500 m paksune udukiht, mida nimetatakse advektsiooniuduks. Advektsiooni udu tekib tavaliselt siis, kui soe õhk satub merel külma hoovuse kohale või talvel soe mererõhk mandri kohale. Advektiivse udu puhul on horisontaalne nähtavus nomrmaalne, kuid vertikaalne nähtavus on väga väike.(3) Joonis 4 A urumisudu. Väga külma õhumassi saabumine jäävaba mere kohale hilisügisel või talvel võib
Pilvisus maakeral. Suur ekvaatori lähedal ja kesklaiustel;väike- subtroopikas ja polaaraladel Veeringe- vee katkematu ringkäik looduses, veeringet hoiab käigus päikeseenergia. Veeringe osad: atmosfäär, ookean, maismaa. Peamised protsessid: aurimine, kondenseerumine, sademed, jõgede äravool Udude liigid: 1. Kiirguslikud udud-õhk jahtub (kiirguslikult) kastepunktini, selle tagajärjel õhus olev veeaur kondenseerub, õhku tekivad udupiisad. Õhu horisontaalset ümberpaiknemist(advektsiooni) ei toimu. Kiirguslik udu tekib peamiselt öösiti või varahommikul, päevaks hajub. 2. Advektiivsed udud- kui nt soe ja niiske õhk liigub külma aluspinna kohale ja õhk jahtub kastepunktini. Advektiivsed udud on kiirguslikest püsivamad ja võivad esineda ka päeval-p Sademetekke protsessid 1. Koaleerumine- soojas kliimas ülekaalus, sademed tekivad, kui suuremad piisad langevad raskusjõu mõjul läbi pilve ja liidavad enda külge väiksemaid piisku 2
pööratakse enam tähelepanu varases elustaadiumis isendite jälgimisele ning protsessidele, mis nende levimist mere ökosüsteemides mõjutavad. Tegurid, mis levikut mõjutavad, on oma olemuselt biofüüsikalised. Bioloogiliste teguritena käsitletakse protsesse, mis mõjutavad järglaste produtseerimist, kasvu, arengut ja ellujäämist; füüsikalised protsessid mõjutavad levikut vee tsirkulatsiooniga kaasneva advektsiooni ja difusiooni kaudu; biofüüsikalised tegurid on vastastikmõjud erinevate iseärasustega isendite ja pidevalt muutuvate keskkonnatingimuste vahel (Cowen & Sponaugle, 2009). Merekeskkonnas on hõljumi levimine kontrollitud peamiselt vee tsirkulatsiooniga, kuid kindlaks tehtud levikumustrid võivad olla mõjutatud ka vertikaalsete mõjutuste ja varieeruvate suremuse riskide poolt erinevates piirkondades (Paris et al., 2007; Cowen & Sponaugle, 2009).
annaabi.ee 
