ADSON JA UNDER LOOMINGULINE KOKKUKÕLA JA POEETILINE ISIKUPÄRA · 1913. aastal tutvus Artur Adson Marie Underiga ja sai tema salongi sagedaseks külastajaks. Vastastikused tunded õhutasid mõlemat luuletama. Underi esikkogu ,,Sonetid" (1917) oli inspireeritud Adsonist ja kirjutatud Adsonile. Artur Adsoni debüütraamatu ,,Henge palango" (1917) aluseks oli aga kiindumus Underi vastu ja raamat oli pühendatud Underile. Eelmainitud kahel kogumikul on ühiseid jooni ja mõjutusi tunda üpris tugevalt nagu edaspidises luuleloominguski. Seetõttu võib eeldada teatavat kongeniaalsust mõlema autori mõtteviisis ja tekstides. Kes kui palju keda mõjutas, millest räägiti ja arutati Underi salongis, kus käis palju
eesti kirjanduse kõige järjekindlam murdeluuletaja, võrumurdelisi tekste sisaldavad eranditult kõik tema 9 luulekogu (1917-1973). Murdekeele tõttu arhailise värvinguga värssides peegelduvad eesti luule arengulugu ja üldtendentsid: debüüt "Henge palango'" (1917) ja järgmine luuleraamat "Vana laterna" (1918) on sündinud Siuru palanguis ning moodustab oma erootilistes allüürides dialoogi M.Underi esimeste luulekogudega. Algupärase lisandusena on Adsonile aga omane nii sakraliseerivate armulaulude kui ka lapsepõlvemaade sidumine vanatestamentlike motiivide ja maastikega. Jäljendajana ja pühapaistet andvate seoste loojana on ta suurejooneline, teisalt aga ilmneb varakult ka tema kiindumus väikestesse ja lihtsatesse, turvalisust pakkuvatesse asjadesse. Need annavad tooni ka tema pagulaspõlves kirjutatud memuaristikas. Adsoni kolmandas luulekogus "Roosikrants" (1920) toetavad tema
on olnud eesti kirjanduse kõige järjekindlam murdeluuletaja, võrumurdelisi tekste sisaldavad eranditult kõik tema 9 luulekogu (1917-1973). Murdekeele tõttu arhailise värvinguga värssides peegelduvad eesti luule arengulugu ja üldtendentsid: debüüt "Henge palango'" (1917) ja järgmine luuleraamat "Vana laterna" (1918) on sündinud Siuru palanguis ning moodustab oma erootilistes allüürides dialoogi M.Underi esimeste luulekogudega. Algupärase lisandusena on Adsonile aga omane nii sakraliseerivate armulaulude kui ka lapsepõlvemaade sidumine vanatestamentlike motiivide ja maastikega. Jäljendajana ja pühapaistet andvate seoste loojana on ta suurejooneline, teisalt aga ilmneb varakult ka tema kiindumus väikestesse ja lihtsatesse, turvalisust pakkuvatesse asjadesse. Need annavad tooni ka tema pagulaspõlves kirjutatud memuaristikas. Adsoni kolmandas luulekogus "Roosikrants" (1920) toetavad tema sümpaatiat väikse maailma vastu
annaabi.ee 
