kestvusest ja määrast. Sumpaatiline ja Parasümpaatiline H. Selye (1956) Hüpo- madal ja hüperstress- liiga kõrge. Stress on mittespetsiifiline keha vastus igasugusele välismõjule. Toob sisse kestvuse ja määra teooria. Räägib ka süpaatilisest (süljeeritus vähenenud, seedeelundkond ei ole töös, südame töö tõuseb, lihase töö suureneb) organism on ativeeritud ja parasüpaatilisest (võrreldav une seisundiga, ohtu oprganismile ei ole) . Hüpotalamo-hüpofüsaar-adrenokortikaalne telg. Hüpotalamus- organismi sisekeskkonna reguleerimine (Põgenemine, söömine, joomine, reproduktiivkäitumine) Stressor Hüpotalamus Glükokortisoolid (Kortisool- suurendab mälu protsesse, söögiisu tõstab, liikumisaktiivsust prandab) Hommikuti kõige suurem. Kui tase koguaeg kõrge, sisi unehäires, immuunsüsteem langeb, mäluprotsessid muutuvad aeglasemaks. Hüpofüüs
on lühiajaline ja saab otsa kindla perioodiga, on pidevalt intensiivne. Kroonilise puhul on tase kõikuv ja kauakestev, nt krooniline haigus, elukeskkond: tõusud-langused. · Hüperstress: Ütleb, et see on igasugune stress liiga suures koguses. Liiga palju, et toime tulla. Ka eustress võib muutuda hüperstressiks, nt ka armumine. · Hüpostress: Ebapiisav hulk stressi. Vajalik on mingi hulk stressi, et terveks jääda. Hüpotalamo-hüpofüsaar-adrenokortikaalne telg KK stiimul: mõju ajukoorele Hüpotalamus Hüpofüüs Neerupealiskoor Neerupealissäsi Ja siin jooksis juhe nii kokku, et ma ei saa ühestki sõnast enam aru. Sorri, Piret! Üldise adapatatsioonisündroomi kolm astet: Tekib stressor tekib häire tekib vastupanu tekib kurnatus. Häire juures aktiveerub sümpaaitline, on mingeseisund, kõik keha ressursid tuleb mobiliseerida, vallanduvad hormoonid
annaabi.ee 
