Talupoegadel oli õigus oma toodangu ülejääke müüa aga turg oli väike. * Teoorjus ehk teorent oli feodaalne koormis, kus talupoeg ehk teomees pidi osa nädalast oma töövahenditega oma kasutuses oleva talumaa eest tasumiseks mõisa jaoks tööd ehk mõisategu tegema. Sõltuvalt piirkonnast ja perioodist on teoorjus kohati olnud pigem maarent, harilikult kaasnes teoorjusega aga pärisorjus * Adratalupoeg ehk adrik - kõige arvukam keskaegse Eesti talupoegade grupp, kes elasid adrataludes ja kasutasid külakogukonna maid ühiselt. Moodustasid küla maaharijate tuumiku. Maad arvestati adramaades, millest ka nimetus adratalupoeg. Adratalupoegade maa suurus oli piirkonniti erinev kuid ühes piirkonnas olid adratalud tavaliselt ühesuurused. Adratalupoegade kiht kujunes tõenäoliselt välja juba varem koos külade ja külasarase arenguga. * Adramaa oli algselt (12.–13. sajandil) talu, mille põldu hariti ühe adrarakendiga. 13. sajandi teisel
● adratalupojad - normaaltalu suuruseks oli üks adramaa, st külvipind oli 8–12 ha ● üksjalad – väiksemad koormised, pidid mõisale tegema ühe jalapäeva nädalas ● vabatalupojad – maksid raharenti ja olid teotööst vabad ● maavabad – omasid talu läänikirja alusel, ratsateenistuskohustus 9 ● sulased ja teenijatüdrukud – suuremates taludes (adrataludes) vajati palgatööjõudu Kaotus muistses vabadusvõitluses ning allutatus võõrvõimudele ei vähendanud eestlaste igatsust taastada muistne iseseisvus. Eestlased korraldasid võõrvõimude vastu pidevaid vastuhakke, mille puhkemisele aitas kaasa ka koormiste pidev kasv ja õiguste vähendamine. Kõik eestlaste ülestõusud ning katsed taastada muistne iseseisvus suruti julmalt maha; eestlaste olukord halvenes ülestõusude järgselt veelgi - karistuseks
annaabi.ee 
