Stimmigkeit : viitab kunstiteose sisemisele sidususele. adorno järgi kunstiteose saatus on traagiline. kui kunstiteos tahab olla tõeliselt autentne, siis ta peab saama aru ka enda positsioonist, peab olema kriitiline ka iseenda suhtes. autentne ja kriitiline kunst peaks olema määratud läbikukkumisele publiku juures. adorno ei sallinud tonaalset muusikat. autentse muusika näide tema jaoks oli dodekafooniline muusika. tonaalne muusika tundus adornole suurepärase propagandavahendina ja ta põlastas seda sellepärast (vene ja saksa impeeriumi riiklik muusika) tonaalselt väljendab ennast ka massikultuur. «see muusika sureb, ilma et teda kuuldaks, sureb, ilma kajata» kunst lakkab suhtlemast inimestega ja see on ainus võimalus suunduda autentsusesse. dodekafoonia oli pääs totalitarismist. kunstiteosel oli a meelest utoopiline funktsioon, püüd argususest välja, turusuhete ignoreerimine.
kontrollile kunsti- ja kultuurimaailma. Nad nägid kahte ühiskonna mudelit, kus on näha valgustusemõju: Natsi-Saksamaa - propagande masinavärk, mis oli väga mõistuspärane ja range. Tarbijakeskne-kapitalism Mõlemad on tehniliselt üles ehitatud ühiskonnad. Massiühiskond Tõeline kunstiteos sisaldab kahte sorti potensiaalsust: utoopiline (kuulue enne valgustust religioonile, võimalus maist maailma maha jätta ja püüelda millegi kõrgema poole) ja kriitiline Keskne idee oli Adornole kunstis see, et kunstiteos on mittetäielik, sp et maailm on mittetäielik, ning kunstiteos annab maailma edasi. Vastand on kauba mõiste turul - kaup on lõpetatud, valmiskujul. Sotsiaalsed suhted lähevad kauba valmistamisel varjule. Kauba formaat kaotab sotsiaalsete suhete kirevuse ära. (nt kui muusika salvestatakse need pillimängijad ja lauljad nö kaovad ära). Verdinglihung, reifikatsioon - asjaks muutmine. Muusika on sajandeid olnud mitte materjaalne
annaabi.ee 
