Eeldades, et kuritegeliku käitumise korral on pärilikkus määrav, sarnaneb adopteeritud lapse käitumine rohkem veresugulaste (nt vanemad, õed-vennad ) omaga. Kui aga resultaadi määrab enam keskkond, peaks tulemus olema vastupidine ning sõltuma eelkõige kasuvanemate eeskujust ja kasuperede kasvutingimustest. Esimeste hulka kuuluv adopteerimiste uuring viidi läbi Taanis, kus tehti kindlaks psühhopaatia esinemine täisealiste adopteeritute bioloogiliste sugulaste hulgas.19 Schulsinger võrdles 57 adopteeritut, kellel ta diagnoosis psühhopaatia sama suure adopteeritute mitte-psühhopaatide grupiga. Ta tuvastas, et psühhopaatide puhul oli 3,9% bioloogilistest vanematest samuti diagnoositud psühhopaatia. Kontrollgrupi vastav näitaja oli 1,4%. Erinevus ei olnud statistiliselt oluline ja lisaks sellele kasutati selles uuringus psühhopaatia diagnoosimiseks mittestandardset metoodikat (tugineti ainult impulsiivsuse ja
käitumise korral on pärilikkus määrav, sarnaneb adopteeritud lapse käitumine rohkem veresugulaste (nt vanemad, õed-vennad) omaga. Kui aga resulaadi määrab enam keskkond, peaks tulemus olema vastupidine ning sõltuma eelkõige kasuvanemate eeskujust ja kasuperede kasvutingimustest. Esimeste hulka kuuluv adopteerimiste uuring viidi läbi Taanis, kus tehti kindlaks psühhopaatia (isiksushäire, indiviidil puudub südametunnistu ja empaatilise võime) esinemine täisealiste adopteeritute bioloogiliste sugulaste hulgas. Schulsinger võrdles 57 adopteeritut, kellele ta diagnoosis psühhopaatia sama suure adopteeritute mittepsühhopaatide grupiga. Ta tuvastas, et psühhopaatia puhul oli 3,9% bioloogilistest vanematest diagnoositud psühhopaatia. Kontrollgrupi vastav näitaja oli 1,4%. Seni mahukaim niisugune adopteerimiste uuring viidi läbi Taanis kõigi aastatel 1924-1947 väljapoole perekonda adopteeritud lastega
annaabi.ee 
