Need admiralid aga, keda hiljem näha on, koorusid välja juba arvatavasti kohapeal munetud munadest. Mõningatel admiralidel ja ohakaliblikatel, kes on samuti rändavad liigid, puudub rändeinstinkt. Kuigi sügis on saabumas, ei kavatsegi nad soojematesse piirkondadesse ära lennata. Selle asemel üritavad nad hoopiski talvituda puukoore- ja müüripragudes ning varjatud aianurkades. Meie küllalt karmi talve on aga suutelised üle elama vaid vähesed neist. On olemas, aga ka admiralidest vastupidavamaid liblikaid. Näiteks täiskasvanud päevapaabusilmad ja koerliblikad on võimelised meie talve üle elama. Pakase eest peituvad nad puuõõnsustesse ja abihoonetesse. Kaitse vaenlaste eest Koerlibliklaste röövikutele on iseloomulik okkaline välimus ning see sunnib enamiku lindudest nende ründamisest loobuma. See taktika ei toimi ainult käo puhul. Röövikute okkad on vähetõhusad ka herilaste ja röövputukate rünnakute vastu
vaesusega ja tasakaalus looduse säilitamine. Kuid ilma viimaseta ei õnnestu ka esimest probleemi lahendada. Kõigile, kes tahavad rohkem teada, missugused on teadlaste meelest meid ohustavate loodusõnnetuste laiemad tagajärjed, soovitan tutvuda Ameerika Ühendriikide sõjaväe nõuandva kogu hiljuti ilmunud jahmatamapaneva raportiga. Nimetatud ühendus koosneb peamiselt USA armee endistest kindralitest ja admiralidest, kes oma pika karjääri jooksul on näinud erinevaid ohtusid alates külma sõja aegsest pidevast tuumarelvade vastasseisust kuni viimaste aastate jooksul ägenenud terrorirünnakuteni. Kuigi need endised sõjaväelased ei ole olnud tüüpilised looduskaitsjad, rõhutavad nad esitatud raportis, et võimalikud tulevased keskkonnakatastroofid on Ameerika suurim julgeolekuoht. Nende sõnul «põhjustavad just loodusõnnetused ebastabiilsuse suurenemist maailma pingekolletes»
annaabi.ee 
