Pärast viimase surma 1821 jätkas E. Lenz järgmisest aastast õpinguid usuteaduskonnas, et kiiremini kindlustada perekonna (ema ja noorema venna) majanduslikku olukorda. Parroti soovitusel siirdus E. Lenz 1823-1826 füüsikuna O. v Kotzebue juhtimisel toimunud ümbermaailmareisile laeval Predprijatije. Vahepeal Peterburi siirdunud ja seal akadeemikuks saanud G. F. Parrot esitas 1828 Peterburi Teaduste Akadeemiale Lenzi aruande ja tema ettepanekul määrati Lenz Peterburi TA adjunktiks füüsika alal. Kaks aastat hiljem sai Emil Lenz akadeemia erakorraliseks ja 1834 korraliseks liikmeks. Mais 1831 alustas Lenz elektriuurimusi, mis tõid talle teadusliku kuulsuse ja tuntuse. 1836. aastast oli Lenz ka Peterburi Ülikooli professor, seejärel ka füüsikateaduskonna dekaan. 1863 valiti ta Peterburi Ülikooli rektoriks. Ta oli abielus Dorothea Emerentiaga ja neil sündis kolm poega. Emil Lenz suri reisil Itaaliasse Roomas 10. veebruaril 1865 ja on maetud Roomasse.
ülikooli arkitektina ei võinud olla protuktiivne ja kõigist tema kavanditest on leidnud teostamist ainult üks: sild Lossi tänava üle (15. joon.), ehit. a. 183733. Selle ehitise juures millel, on kolm ühelaiust läbikäiku ja mis seisab kaheksal (neli kummalgil pool) kvadraatsel piidal, esineb veel klassitsistliku ilmega, kuigi juba päris väiklaselt, "biedermeierlikult" käsitletud vormikõne. Kui nüüd 1837. a. saadik Peeterburis elav Jacobi a. 1840 nimetati vene Teaduste Akadeemia adjunktiks praktilise mehaanika ja masinate ehituse alal, pidi ta lõpuks ometigi vabastatama Tartu ülikooli teenistusest Tema asemele valiti a. 1841 Christoph Conrad Stremme37. See valimine osutus suureks õnnetuseks ülikoolile. Juba Stremme esimesed kavandid näitasid selgelt tema täielikku saamatust ja ebapraktilikkust; kõik nad leiti Peeterburis täitsa kõlbmatud olevat. Oma vabanduseks juhib Stremme tähelepanu sellele, et ta kohalikkude oludega tuttav polevat ja vene
1815. aastal sai temast Kuramaa Kirjanduse ja Kunsti Seltsi liige. 1803. aastal andis Tartu ülikool Hupelile audoktori tiitli filosoofiateaduskonnas ja 1818. Aaastal teoloogia audoktori diploma. Viimased aastad Põltsamaal Hupeli nägemine oli kehv ja kannastas ta ka valudes alakehas. 1796. aastal kinnitati Carl Heinrich Temler, kes oli sündinud Weimaris, õppinud Jena ülikoolis ja olnud Vana-Põltsamaal kindralmajor Reinhold Ludwig von Patkuli juures koduõpetajaks, Hupeli adjunktiks ehk abiteoloogiks. Ta võttis üle osa Hupeli tööd, sai osa tema sissetulekust ning võttis pärast tema ametikoha lõplikult üle. Hupelil jäi nüüd uurimustööks ja lektüüriks rohkem aega. Paul I ajal valitses aga tsensuur ja Hupel oli sunnitud lõpetama ajakirja väljaandmise ja sulgema lugemisseltsi. Samuti viskas ta ka ära osa oma käsikirju. Pärast Paul I mõrvamist ja Aleksander I troonile tõusmist olukord normaliseerus. 1804. aastal pani August Wilhem Hupel ameti lõplikult
annaabi.ee 
