Nende esemetega me arveldame, mõõdame ja kaalume eesmärgiga, et nad oleksid vastuvõteavad neile, kes teatud aja möödudes tagastaksid meile samad asjad. Kaasusest tulenevalt on tekkinud reaalne kohustus laenamise tagajärjel. Kui reaalne kohustus on võetud, tuleb see teatud aja möödudes tagasi maksta. Inst. 3.14 5 /.../ quo magis ei in tuto sit creditum, placuit sufficere, quod ad eam rem custodiendam exactam diligentiam adhiberet: quam si praestiterit et aliquo fortuito casu rem amiserit, securum esse nec impediri creditum petere. Kui võlgnik, kasutades hoolikalt oma püüdlusi, kaotab mingi juhuse tõttu tagatiseks oleva eseme, ei ole võlausaldaja vastutav kaotamise eest ja tal on õigus nõuda võlga tagasi. Theodorosel on õigus nõuda võlga tagasi, kuna tema pole vastutav tagatise kaotamise eest. Tuginedes nendele argumentidele ja alliktekstidele nõuame võlga tagasi Alfensilt, sest
dolus neque culpa venditoris interveniat animadvertendum erit an custodiam eius usque ad traditionem venditor susceperit. Kui aga ostetud ori põgeneb või varastati ja seda ilma müüja tahtluse ja hooletuseta, siis peab kontrollima, kas müüja oli kuna orja üleandmiseni võtnud endale kohustuse orja valvata. D. 18.6.3. (Paulus): Custodiam autem venditor talem praestare debet, quam praestant hi quibus res commodata est, ut diligentiam praestet exactiorem, quam in suis rebus adhiberet. Müüja aga vastutab „valvamise” korral nii nagu laenaja laenatud asja korral. Seega peab ta üles näitama suuremat hoolsust kui ta seda oma asju ajades teeks. Lühidalt veel nendest lepingutest, mis ei kuulunud otseselt liigitusse ehk nimeta lepingutest (contractus innominati): Kuna mõningatel juhtudel tekkis siiski vajadus sõlmida ka lepinguid, mida ei hõlmanud ükski juba olemasolevatest hagidest, siis teatud juhtudel neist sekkus jällegi preetor
annaabi.ee 
